Liisa Tagel.

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Ameerika filmides kiputakse ikka nalja heitma selle üle, kui keegi kutsutakse kohtingule välismaist subtiitritega filmi vaatama. Erinevalt neist, kelle jaoks suurem osa huvipakkuvast ilmub emakeeles või vastava dubleeringuga, tundub meile veider hoopiski see, kui lemmiknäitleja suust kõlab mõne omamaise staari hääl.

 Pealeloetud tekst seostub pigem joonisfilmide ning Ladina-Ameerika ja Türgi tundeliste seebiooperitega, viimaste stiilis dubleeringut ei tahaks meist aga vist keegi kinos kuulata.

Seega võiks subtiitrid olla kenaks päästvaks, dubleeringust tunduvalt odavamaks abimeheks, mis lasevad meil kuulda filmitegelaste häält ja samal ajal sellest kõigest emakeele vahendusel ka aru saada, olgu tegemist Holly-, Bolly- või Nollywoodi kinokunstiga.

Niisiis läksin möödunud nädalal pärast pika tööpäeva lõppu kinno ilma igasuguse kartuseta, käes pilet kauaoodatud filmi «Kõnts» linastusele –  subtiitrid mulle hirmu ei valmista ja enamasti ma neid ingliskeelsete filmide puhul ka ei vaja, lihtsalt kiikan aeg-ajalt huvi pärast. Huvi sai taas kord saatuslikuks.

Irvine Welshi romaani põhjal vändatud süsimusta huumorit täis film ise lajatas tõepoolest intensiivselt kõntsaga, aga nii, et vaataksin seda hea meelega uuesti – isegi paeluss oli tegelasena paeluvalt ekraanile toodud! Lisaks filmist saadud tugevatele emotsioonidele tuli minuga kaasa aga ka midagi hoopis muud, midagi närivat, mis ei lasknud pärast seanssi isegi kaaslasega elamuse üle arutlemisele keskenduda. Kuidas ometi saavad vabamüürlastest eestikeelses tõlkes ehitajad?

Neil harvadel kordadel, kui mu pilk subtiitritele eksles, sain mitu pisitraumat subtiitrite ebatäpsuse ja lohakuse tõttu. Muidugi oli film äärmiselt tempokas ja tegelaste sõnakasutus värvikas ning sageli raskesti tõlgitav, ent seda enam tahaks ilmselt kinokülastaja, et tõlge toetaks kinoelamust.

Kahjuks ei ole see sugugi üksikjuhtum – nii kinos kui ka televisioonis näidatavate filmide veidrad tõlked ei üllata enam vist kedagi.

Võib paista, et tegu on lihtsalt pada-sõimab-katelt-üritusega – suure osa minu enda argitööst moodustab online-uudiste kirjutamine ja toimetamine, mistõttu on konveiermeetodil töötamine ning napp aeg süvenemiseks tuttavad.

Tahaks siiski, et kõik, kes tegelevad tõlkimisega, teadvustaks, et meie ülesanne pole mitte ainult sõnad ritta panna ja tükitööga ühele poole saada, vaid ka oma emakeelt hoida ning eelkõige teksti sisu arusaadavalt edastada.

Räpakad tekstid mõjuvad ka nende lugejate suhtes lugupidamatult. «Kõntsa» levitaja muide kinnitas juba, et kontrollib tulevikus tõlkeid põhjalikumalt; loodan, et sellele mõtlevad teisedki.