Aasta arstiks kuulutati Läänemaa haigla lastearst Alge Vare.

FOTO: Andres Haabu / Postimees

Läänemaa haigla lastearsti doktor Alge Vare nimetamine aasta arstiks on tunnustus heale tohtrile, kes on selle kuhjaga ära teeninud. Kuid sellega koos ei saa mööda ka vajadusest vaadata korraks kogu tervishoiusüsteemi toimimisele laiemalt.

See, kuidas väikeste patsientide vanemad kirjeldavad Alge Varet kui alati laste jaoks olemas olevat, sõltumata nädalapäevast või kellaajast, toob esile ühe neist väärtustest, mida healt arstilt oodatakse. Teine on oma piirkonna patsientide hea tundmine, mis sellise pühendumuse puhul alati asjaga kaasas käib. Kui need on peamised väärtused, mida inimesed arstiabi puhul hindavad, siis tuleb siit esile kaks küsimust, mille peale mõelda tasuks.

Esiteks, kas praegune perearstisüsteem vastab kõigile neile eelistele, mida sellele ülemineku ajal loodeti, ja teiseks, kas me oleme endiselt kindlad, et lastearstide asendamine perearstidega oli kindlasti õige otsus. Need kaks küsimust ei ole mõeldud otsese kriitikana kehtiva tervishoiukorralduse suhtes, vaid tagasivaatamisena tehtule, mida igas arenevas ühiskonnas tegema peaks.

Eesti tervishoiusüsteem on elanud läbi mitu suurt murrangut. Üks neist toimus 1993. aastal, kui perearstisüsteemi välja hakati töötama. See oli mõneti sundkäik: nõukogudeaegse jaoskonnaarstidele rajatud süsteemiga riik edasi minna ei jaksanud. Selle asemel sooviti luua korraldus, mis lähtuks kahest põhimõttest: esimene arstiabitasand peab olema inimesele lähedal, arstid aga peaksid saama võimaluse oma piirkonna inimesi paremini tunda, et osata ka ravi asjus paremat nõu anda.

Ometi tegid aeg ja olud heades kavatsustes oma korrektiivid: perearstide nimistuid liideti, mis tõi kaasa selle, et esmane arstiabitasand ei olnud sugugi enam nii lähedal, kui reforme alustades loodeti. Sellega käis paratamatult kaasas ka, et perearst ei tunne enam kõiki oma piirkonna inimesi – ei tea nende perelugusid, harjumusi, kõiki neid asjaolusid, mis haiguse diagnoosimisel ja ravimisel kasuks võiksid tulla.

Veidi sarnane on olukord selles vallas, mis puudutab lastearstide asendamist perearstidega. Kui tervishoiureformi käigus kanti lapsed perearstide nimistutesse, leiti, et lapsel ja täiskasvanul polegi suurt erinevust peale kasvuvahe. Jah, nohusse jäävad mõlemad ühtemoodi. Kuid ometi võivad need, kes lastearsti tööga lähemalt kokku puutunud, kinnitada, et laste profülaktilisel jälgimisel ja ravimisel on oma eripära.

Seda, et lapsevanemad ei ole siiani perearste päris omaks võtnud, näitab statistika: lastehaigla valvetoa koormus on viimase kümne aastaga kasvanud 168 protsenti. Oleks vale arvata, nagu tähendaks see, et lapsed vajaksid eriabi palju enam. Asi on pigem selles, et esmane arstiabitasand kas ei toimi rahuldavalt või ei ole inimestel sellesse usku.

Et leidub lastearste, kes seda tühimikku täita suudavad, on suur asi.