Anvar Samost: seisak ei tõmba kedagi

Anvar Samost. Foto: Peeter Langovits

Hirm sadade tuhandete kaupa riiki tulvavate võõramaalaste, vabandust, samasse Euroopa Liitu kuuluvate Bulgaaria ja Rumeenia kodanike ees on olnud mitmes suures Euroopa riigis aastavahetuse kõige tulisem teema. Saksamaa kantsler Angela Merkel oli sunnitud puhkuse katkestama, sest koalitsioonipartner soovis sisserändajatelt profülaktika mõttes sõrmejälgi võtma hakata.

Suurbritannias on paanika nii hull, et liberaalne nädalakiri The Economist avaldas juhtkirja «Te olete teretulnud», kus ütles:

«1. jaanuarist võite te Euroopa Liidus liikuda, kuhu soovite. Me loodame, et paljud teist valivad Suurbritannia.» ELi uutest riikidest saabuvad immigrandid tugevdavad majandust, maksavad makse ja päästavad sellega nii mõnegi kooli või haigla sulgemisest, tõdes väljaanne.

Eestis ei ole hirm poolakate ees kunagi uudiskünnist ületanud. Või kui nii mõelda, kas keegi üldse on tulnud selle peale, et mõni leedulane, lätlane, horvaat asub ümber Eestisse, võtab ära meie töö ja (mis on küll eelmise väitega teravas vastuolus) muutub ühtlasi koormaks meie sotsiaalhoolekande süsteemile? Ei ole.

Isegi väljastpoolt ELi pole tunda survet Eestisse elama tulekuks. Reiljani erakonna üles korjanud Helmed küll sõnastasid loosungi mustast ja uksest, aga tegelikku rakendust sellele pole.

Vastupidi, iga välismaalane, ka musta nahavärviga, kes Eestisse kodu rajab ja näitab üles soovi siia pikemalt jääda, muutub avalikkuse lemmikuks. Temaga tehakse intervjuusid, mis sisaldavad teesklematult imestunud küsimusi stiilis «teie kodumaa on imetore, miks ometi otsustasite nurgatagusesse, vaesesse Eestisse elama jääda?». Mõned toob töö, enamad armastus, aga alati on eestlased rõõmsad iga inimese üle, kes eestlaseks saada tahab.

Meie regulaarselt paaniliseks paisuv rändega seotud mure on teine. Kardame, et Eesti jookseb tühjaks, kui paljud igaveseks ära lähevad. Sisuliselt on tegu sama mündi eri pooltega. Välismaalt, ka mujalt Euroopast, ei soovi keegi Eestisse ümber asuda ning eestlased kipuvad liiga lihtsalt lahkuma. Mida teha, et Eesti oleks koht, mis tunduks ahvatlev nii omadele kui võõrastele?

On asju, mida muuta ei saa. Ilm on lõuna poole jäävate Euroopa riikidega võrreldes vilets. Samas on inimeste liikumine hästi korraldatud ainult põhja suunas – ja ühendusi lõuna suunas tuleb parandada, kasvõi maksumaksja raha eest. Raha kipub samas enamikus minema sotsiaalhoolekandesse, mis paraku on üks ELi vähim heldeid. Abiraha, pensioni ja peretoetuste pärast siia ei jääda ja ammugi ei tulda.

Pärast seda kui Euroopa Liit eestlastele, lätlastele ja leedulastele eelmise kümnendi keskel samamoodi avanes nagu praegu bulgaarlastele, kujunes väljarände ulatus Eestist ja kahest lõunapoolsest Balti riigist kordades erinevaks. Selle kinnituseks on nii rahvaloendused kui Eurovisiooni lauluvõistlusel Iirimaalt Lätile ja Leedule korduvalt antud täispunktid.

Käisin nullindate teises pooles väga sageli Riias ja Vilniuses ning kolleegidega väljarände erinevusi arutades jäid kõlama kaks tegurit. Esiteks, Soome on Eestile väga lähedal. Aga see polnud peamine, ka lätlaste ja leedulaste meelest. Peamine oli see, et Eestis püsis usk, et riik liigub õiges suunas, et valitud poliitikud ajavad Eesti, mitte enda asja. Viimastel aastatel on selles osas Lätis olud kõvasti paranenud. Eestis on aga kasvamas nii väljaränne kui tunne, et asjad ei liigu ja pole ka suuri eesmärke. Stabiilsus on muutunud ennastõigustavaks, ülbeks seisakuks.

Õnneks on varsti valimised.