Jaanus Marrandi .

FOTO: Henn Soodla / Pärnu Postimees.

Jaanus Marrandi kirjutab, et veel viis aastat tagasi rääkis Reiljan ise SDEga ühinemise võimalikkusest, nüüd on ta sellele vastu. Kas ta valetab nüüd või tegi seda enne?

Andrus Kivirähk kirjeldab oma raamatutes eestlaste mõttelaadi väga hästi. Mäletatavasti kõneles ussisõnade raamat ussisõnu teadvatest vabatmeestest, kes elasid omas tarkuses metsas ja neile meeldis lõkke peal küpsetatud põdrakintsu järada.

Kuigi metsas said nad hästi hakkama, surid nad ikkagi välja ja ka ussisõnad läksid kaduma, sest nad ei suutnud muutuda. Põllurahval oli elu hoopis lihtsam ja ka raudpeadega said nad paremini hakkama, sest õppisid samade võtetega tegutsema.

Päris üllatav sarnasus oma kongressile mineva Rahvaliiduga? Ka meie teaksime justkui hästi «maaelu ussisõnu», aga me pole suutnud ise muutuda. Ja kui me ei suuda ka iseendale allakäigu tegelikke põhjusi kirjeldada, siis puuduvad võimalused positiivseteks muutusteks.

Kõik algas nn KERA paktiga, jätkus Villu Reiljani skandaalidega ja nüüdseks on üksikisiku jamad sisuliselt samastunud erakonnaga.

Ma olen kaugel sellest, et asuda kohtumõistjaks. Erakonnas on aga väga paljudele selgusetu, miks ei suutnud endine esimees olla pisutki iseendast suurem ja juba alguses ei taandanud end erakonna juhtorganitest ega peatanud oma erakondlikku kuuluvust.

Kuni kohtuasjades selguse saamiseni oleks nende paljude sõpradelt saadud soovituste järgimine olnud äärmiselt vajalik. Ja hoopis olemata võinuks olla kuluaaridetagused manipulatsioonid.

Maamehena meeldivad mulle siinkohal põllumajanduslikud võrdlused kolhooside lõpuajast, mil maameeste käsi ei käinud hästi.

Aga reeglid olid olemas ning ellu jäid need talumehed ja ettevõtjad, kes suutsid ise muutuda. Need, kes muutuda ei suutnud ja jätkasid üksnes riigi poliitika, mis ju oligi jama, süüdistamist, lõpetasid pankrotiga. Ja mida üksikisik Reiljani tõdegi 9600 liikmele maksab, kui skandaalide tuules läheb pankrotti terve partei?

Sotsiaaldemokraatidega ühinemise jutt sai uue hoo sisse just sellest, et ise ei suudetud allakäigu põhjusi kõrvaldada ja sai ilmselgeks, et maaelu ussisõnad ehk ideed lähevad niimoodi allavett.

Sotsiaaldemokraatidega ühinemise tegelik maaletooja on Villu Reiljan, kes pühendas sellele ideele kahel järjestikusel kongressil, 2004. ja 2005. aasta omal, pikad lõigud oma ettekannetes. Ja ei oskakski paremini öelda, kui tsiteerida.

2004: «Olen sügavalt veendunud, et ühinema peaksid need erakonnad ja poliitikud, kes mõistavad sotsiaalse ja demograafilise olukorra tõsidust. Need poliitikud ja erakonnad peavad olema valmis jõud ühendama, et tulevases riigikogus ja valitsuses oleksid jõus inimest rahast kõrgemaks seadvad aated.»

Ja edasi: «Ma olen aru pidanud nii SDE esimehe Ivari Padariga ja sotsiaalliberaalide saadikurühma esimehe Peeter Kreitzbergiga. Iga riigimees saab aru, et suuremate eesmärkide seadmisel ei tohi isiklikud ambitsioonid olla takistuseks.

Ma soovin, et ka teie mõtleksite suurtest asjadest ja sotsiaalsetest väärtustest ning nende kaitsmisest.»

Siia kõrvale tasub aga tuua 2010. aasta kevadine Reiljan, kes teatab avalikkusele «leebe lõvina», et tema ei liiguta näpuotsagi selleks, et mõjutada erakondade ühinemisarutelusid. Tegelikult on mees aga rippunud tundide viisi telefoni otsas, püüdnud mõjutada inimesi kõikide vahenditega alates sõimust kuni meenutusteni kunagistest palukestest, mida «võimulaualt» jagati.

Kahjuks on toodud räpasesse mängu ka president Rüütel, kellele on räägitud müstilistest ärimeestest, kes tulevad kohe miljonitega ja oma autoriteediga iseseisvat Rahvaliitu päästma, kui ainult «saamatud» juhid kadunud on.

Ja alles 2005. aastal oli Villu Reiljan rääkinud kandideerimisest Tallinnas SDE nimekirjas: «See tekitas nii paremerakondade leeris kui ajakirjanduses parajat saginat. Inimest väärtustavad jõud aga hakkasid mõtlema ja selle mõtlemise tulemusena kandideerisid rahvaliitlased Tallinnas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas.

Minu käest on küsitud, miks nii ja mitte vastupidi, on ju Rahvaliit erakonnana ligi kolm korda suurem ja valitsuserakond. Minu vastus on alati olnud üks: Rahvaliidu jaoks ei ole oluline silt, tähtis on sisu ja inimeste huvide kaitse.»

Siit jõuame aga väga sisulise küsimuseni, kas mees, kes on rõhutanud pika vinnaga poliitika tegemise vajadust, valetas tuhandetele rahvaliitlastele viis aastat tagasi või valetab ta nüüd?

Mõlemad ja vastandlikud seisukohad ühinemise suhtes ei saa olla
ausad. Või polegi tegelikult maailmavaatelisi küsimusi, vaid hoopiski see, et ise ei saa «pulkade juures» olla ja mängu juhtida?

«Villu võitluste» kõrval kõneleb kirjeldatu aga kõige tõsisematest erakonna allakäigu põhjustest.

Erakonna juhtimise juures on liiga sageli eelistatud isiklikke huve. Strateegiliste eesti rahva huvide asemel on mängitud lihtsameelsetele suunatud taktikalisi võimumänge. Teisiti ei ole võimalik seda viieaastast epopöad seletada.

Sotsiaaldemokraatidega ühinemise kõrval tuleks aga päris tõsiselt suhtuda vanade võitluskaaslaste Villu Reiljani ja Tarmo Männi kümnetesse telefonikõnedesse ustavatele vallavanematele, kelle käest uuriti võimalusi liitumiseks Keskerakonnaga. See on suure tõenäosusega ka tegelik alternatiiv sotsidega ühinemisele ja paljude «iseseisvuslaste» eesmärk.

Küsitakse, et kes on need, kes usuvad, et põhjused peituvad «saamatu poistebändi» tegevuses, aga mitte pikemaajalises jamas. Kohal on saamamehed, mõnele meenutatakse «kaetud laua» tänuvõlga. Osa organisatsioone erakonnas on hoitud ühekülgse info kütkes ja paljusid vanema generatsiooni esindajaid on püütud lihtsalt valesid appi võttes lollitada.

Üks on aga selge: Rahvaliit iseseisvalt kaua jätkata ei suuda. Praegune vaidlus, milleks oli õige aeg kolm aastat tagasi, on taandunud võitluseks reiljanistide ja nende vahel, kes näevad vajadust regionaalsete ja sotsiaalsete ideede edasikestmiseks teises kuues.

Kahe erakonna ühinedes on lootust uue jõu tekkeks, mille järele  ühiskond januneb. Niinimetatud iseseisva Rahvaliidu jätkamine aga viib Jõgevamaal tuntud Kalevipoja legendideni, kus lihtsameelne vägilane sai omaenda mõõgast maha niidetud.

Jaanus Marrandi oli Rahvaliidu esimees 2007–2008