FOTO: Lauri Kulpsoo

Karistusseadustik vajab korrastamist

Riigikohtu esimees Märt Rask tõi eile riigikogu ees esinedes välja olulise kitsaskoha õigusmõistmissüsteemis – ülekriminaliseerimise.

Nii on kurvastavaks tavaks saanud, et kui poliitikutel on vaja rahvale näidata, et probleemiga tegeletakse resoluutselt, pöördutakse kohe karistusõiguse poole.

Ja jälle visandavad ametnike virgad näpud uusi seadusepügalaid ja karistusi, ehkki probleemi tegelik lahendamine käiks hoopis teisi radu pidi palju sujuvamalt.

Teised vahendid aga – näiteks sotsiaalsete hoiakute ja käitumismustrite mõjutamine – jäetakse tähelepanuta: see ei too kiiret populaarsust.

Selle tulemusena on 55,6 protsenti tööealistest ühel või teisel moel karistatud, see aga omakorda devalveerib õigusmõistmissüsteemi tervikuna. Viimastel aastatel pea poolsada korda muudetud karistusseadustikku tuleb korrastada, paneb Rask ette.

Kuid karistuste progresseeruv lisandumine ei ole ainus probleem, mis Eesti õigussüsteemi painab. Samavõrra tõsiseks küsimuseks on ka karistuste ebaproportsionaalsus toime pandud tegude suhtes.

Õigussüsteemi autoriteedile mõjub õõnestavalt, kui rasketele kuritegudele järgnenud otsused piirduvad leebete, tingimisi mõistetud karistustega.

Eriti teravalt on see probleem tõusnud päevakorda siis, kui rikkumised puudutavad ühiskonna kõige nõrgemate vastu suunatud kuritegusid – vägistamisi ja pedofiiliat.

Usku õigussüsteemi vähendab ka see, kui karistused näivad ebaproportsionaalselt karmid ja ei vasta sellisena ühiskonna ootustele (näiteks nagu näib üldsusele tunduvat Voldemar Kuslapile mõistetud karistus).

Ehkki õigusemõistmine ei saa sõltuda avalikust arvamusest, ei saa see seista ka inimeste õiglustundest lahus.

Märt Raski tõstatatud teema olulisust kahandas aga kahetsusväärselt see, et probleemi esitati lausa silmatorkava demagoogilisusega.

Kõnes mainitud fakt, et 55,6 protsenti tööjõulisest elanikkonnast on kantud karistusregistrisse, on kõnekas. Kuid järgneva paari lausega liikus Rask samm-sammult meelevaldsete üldistuste ja taotluslikult ekslike järelduste rada: «Isikud, kellel on kehtiv karistus või kes on olnud karistatud mõne süüteo eest, moodustavad üle poole elanikkonnast!» ja «Nende andmete põhjal võib tõsikindlalt väita seda, et ainult vastsündinud on karistamata.» Seda kõike ei saa kindlasti 55,6 protsendi põhjal järeldada, seda enam, et juttu on vaid tööealisest elanikkonnast.

Sellised väljaütlemised tagavad küll jõudmise meediasse, kuid devalveerivad riigikohtu esimehe suust kuulduna probleemi tõsiseltvõetavust vähemalt sama palju kui liigne kriminaliseeritus karistuste tõsidust.