Mihkel Mutt: keda «peksta» eurovolinikuks?

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits/Postimees

Euroopa Komisjoni voliniku määramine mõjutab vältimatult kogu Eesti poliitikat. Tugevad kandidaadid on meil õnneks olemas, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt Postimehe arvamusportaalis.

Eurovoliniku amet on kõrgeim, kuhu eestlasel reaalne võimalus tõusta. Ometi ei eruta tema valimine õieti kedagi peale asjaomaste ringkondade. Rahvas ei saa teda valida ega hiljem tema tegemistele kaasa elada. Esiteks tegutseb volinik kaugel ja kõrgel, teiseks peab ta oma rahvuse ja riigi sama hästi kui maha salgama ning rõhutatult jälgima Euroopa kui terviku huve.

See, kuidas üks või teine volinik oma ametis toime tulnud, jääb siseinfot mitte valdajale suhteliselt hämaraks. Võib aga oletada, et siin on nagu igas muuski sfääris. Kui volinik saab hästi või vähemasti korralikult hakkama, on ta tubli eurooplane ja tema päritolule ei vihjata. Aga kui ta osutub hädavareseks, siis seljataga õhatakse, et mida sellest piirkonnast tulnud inimeselt loota oligi. (Paraku – niipalju kui on olnud võimalust volinikke meedia vahendusel jälgida – on vahed tõesti olemas. Lääne omad on üldjuhul sujuvamad kui idabloki esindajad, kes mõjuvad kohati «maakatena».)

Kallas näitab eeskuju

Milliseks kujuneb Kallase lõppreiting? Oletan, et kui algul oli tal – osalt keeleprobleemi tõttu – enda kehtestamisega natuke raskusi, siis nüüd on ta tugev keskmine, kes Eestile pigem head kui halba mainet kujundanud.

Kogu selles eurovärgis on tubli annus näivust ja fantoomsust, sümbolpoliitikat ja idealismi. EL meenutab natuke segu majade haldusfirmast ja Maa orbitaaljaamast. Majaelanikud näevad õuel aeg-ajalt mõnda firmatöötajat ja kogevad hoolduse tagajärgi, firma ise on kusagil kaugel. Orbitaaljaama saadetakse paljude maade esindajaid, et luua muljet ühisest asjast.

Euroliit tahab ka kõikide naabritega partnerluslepinguid sõlmida ja neid oma sfääri nagu mingisse kommuuni tõmmata. Sarnasust suurendab aeglus, millega jahvatavad mõned Brüsseli veskid ja kuidas liiguvad teleekraanil skafand­rites inimesed avakosmoses, parandades orbitaaljaama katust.

Siiski, kui volinik teeb oma tööd hästi, peaks sellest võitma kogu Euroopa, sealhulgas ka Eesti. Siit leiaks paralleeli John Kennedy mõttele, et kui tiigis vesi tõuseb, kerkivad kõik paadid. Tema pidas küll silmas heaolu üldist kasvu turumajanduslikus ühiskonnas. Nagu nüüdseks selgunud, ei vasta see tõele sajaprotsendiliselt, sest osa «paate» on liiga logud ja lähevad põhja, kui neid õigel ajal ära ei parandata. See näib kehtivat ka ELi kohta. Seepärast poleks vastutustundlik ükskõik keda sellele kohale pakkuda. Mitte nagu europarlamenti, kus ka luuserid ja hipid võivad end aplaagrisse sättida. Volinikul on vaja kogemusi, oskusi ja võimeid.

Üks nimi lisaks

Meil on spekuleeritud kolme nimega: Ansip, Paet, Parts. Tahaks lisada Ligi. Tema tumemeelne nonkonformism, mis meenutab natuke usu­juht Calvinit, on vist Eesti jaoks end ammendamas ja ta võiks seda rakendada suurel areenil.

Seda enam, et tema isiklik taktimõõt ühtib praegu euroopaliku taktimõõduga (või vähemalt osaga sellest), ja see sünkroonsus on poliitiku jaoks suur vedamine. Võimalik, et tema isikus ei hakata Eestit ülemäära armastama, küll aga kartlikult austama nagu mingit puritaanide-masohhistide subkultuuri. Muidugi võib sel olla negatiivne mõju meie spaade täitumusele.

Ansip, kes Ligiga kahekesi esindavad praegu «reformi» hinge ja eetost, on veidi pehmem variant, kuigi rangus ja järjekindlus on temagi kuvandist lahutamatud. Mõlemad on, nagu öeldakse, kõvast puust tehtud. Ansip suudaks end suure tõenäosusega kehtestada. Tal on hüpnotisööri liikumatu pilk. Pealegi ei saa aru, kas ta on põhja- või lõunamaalane, seega oleks ta kompromissikandidaat, keda kuulaks ka kreeklased.

Partsilgi on kogemusi ja nutti ning ta on täitsa värvikas. Tõsi, ta teel on olnud konarusi: põlevkividessant USAsse, Estonian Airi vindumine, elektriarvete suurenemine, nüüd veel see raudteeprohmakas (mõelda vaid, kui ta transpordivolinikuna kaotaks kõikides Euroopa rongides restoranvagunid!).

Aga nagu öeldud, volinikku ei vali rahvas, vaid kooskõlastavad poliitikud. Partsi kasuks räägib see, et valitsuskoalitsiooni teisel osapoolel oleks nüüd õigus omale, seda enam, et IRL näitas end äsjastel valimistel suhteliselt tugevamalt. Aga kõrgpoliitikas, nagu sõjas ja armastuseski, ei hoolita kokkulepetest – juhul kui kaalul on kõik või vähemasti väga palju.

Paet saaks hakkama iga poliitilise ametiga ükskõik millises maailma punktis ja meil poleks vähimatki kartust, et ta Eestit blameeriks. Iseasi, kuivõrd ta end kõrgliigas praegu kehtestada suudaks.

Kuigi juba soliidse poliitikuslepi ja vilunud administraatori maneeriga, jääb temast vahel mulje, nagu oleks tegemist noore, ent innuka algajaga. Ameerikas oleks säärane imidž suur eelis, Vanas Maailmas peab soliidselt muhatama ja jämeda(ma) häälega rääkima. Võib-olla tuleks Paetil mõnd aega veel kodumaal teenida?

Volinikuks saava inimese jaoks on tegemist suure tõusuga. Tema asukohamaal võib sel olla laiemaidki tagajärgi. Peab jälgima, kellest jäädakse sedaviisi ilma või kellest saadakse lahti, kui teda volinikuks «peksta».

Tippe napib

Poliitikutega on üldiselt nagu neidudega. Tänaval tundub, et kaunitare on kõik kohad täis, aga kui on vaja näiteks filmi peaosalist, siis annab otsida. Poliitikuid meil on, aga ikka kambas koos, erakonnana. Võimekaid eredaid isiksusi napib isegi parteide etteotsa.

Mida väiksem riik, seda rohkem on ka üks võitlusväljal sõdur. Tajume ju, kuidas Laari ootamatu kõrvalejäämine paiskas segi meie hierarhiad ja troonijärglused. (Sellele vaatamata pole võimatu, et tulevikus hakkab Eesti tipp-poliitikute teenistuskäigus kujunema triaad Stenbocki maja – Brüssel – Kadriorg. Koduklubis saadakse tuul tiibadesse, siis mängitakse mõnes suures välisliigas, et lõpuks taas oma koondist toetada nagu Jaak Lipso või Mart Poom.)

Igatahes on meil täitsa kõvad kandidaadid ja muretsemiseks pole vähimatki põhjust.

P.S. Brüsselis tuleb osata keeli rääkida. Ugrimugrilaste suutmatus oma hääldusaparaati pingutada on muidugi üldteada. Siiski, aktsent pole põhiline. Olli Rehn on hea näide. Muide, juhtusin aasta eest kuulama, kuidas põlissoomlaste juht Timo Soini rääkis BBC «Hardtalk’is». Inglise keel oli koduvillane, aga soomlaslikult vaoshoitud maneer, ökonoomne sõnakasutus ja põikpäine väärikus mõjusid ometi väga soodsalt – kaugelt enam kui oleks sorav poliitkorrektne vada.