Naer lõikab poliitilise tõsiseltvõetavuse jalgu vahedamalt kui ükskõik milline ratsionaalne argument, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: kui nali pole naljaasi
9. jaanuar 2014, 15:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võimu vaatepunktist on vähe asju, mis on ebamugavamad otsekontaktist huumoriga. Naljanumbrist minister on iga valitsuse õudusunenägu. Kehtib ka vastupidine: naljaviskajast poliitikul on selge konkurentsieelis. Võtkem Londoni linnapea Boris Johnson. Ent Johnsongi on erand, mis kinnitab reeglit – tema naljasoon on relv oponentidest poliitikute vastu.
Põhimõte jääb samaks: väljanaermine lõikab poliitilise legitiimsuse ja tõsiseltvõetavuse jalgu vahedamalt kui ükskõik milline ratsionaalne argument. Naljategemise reguleerimine avab iga valitsuse jaoks tõeliselt halbade valikute miinivälja. Hoiatavad sõnad: kes naljast tige, see arust lage.
Erinevalt sõjapidamisest, maksukogumisest või avaliku moraali hoidmisest pole huumoriga tegelemine tänapäeva riigi jaoks loomulik tegevus – kuigi naljal on nii läbiv roll meie igapäevaelus. Keskajal oli lihtne, monarhi närvidele käiva õuenarri põli oli lühike. Nõukogude Liidus võis vales seltskonnas vale anekdoodi rääkimise eest saada kahekohalise arvu aastate pikkuse vanglakaristuse. Demokraatiates on sarnane selgus täielikult puudu. Nali kuulub rahvale, ta ei tunnista piire, norme ega muud autoriteeti peale naeru. Vägisi naerma ei aja.
Sellised või sarnased mõtted võisid tiirelda Prantsusmaa siseministri Manuel Vallsi peas, kui ta detsembris allkirjastas ringkirja blokeerimaks populaarse koomiku Dieudonné M’bala M’bala esinemistuuri riigis. Vallsi eesmärk oli panna ametivõimude käsi ette koomiku antisemitismile.
Riskantseks teeb ettevõtmise aga esinejanime Dieudonné kandva naljamehe suur populaarsus ning oskus konflikti serveerida väljendusvabaduse küsimusena. Nalja ja poliitika niigi toksilise segu tegi veel mürgisemaks jalgpalli lisandumine sellesse jõulude ajal, mil armastatud veteranist mängumees Nicolas Anelka tähistas Inglise liigas väravatabamust Dieudonné signatuursaluudiga quenelle, mis meenutab veidi natsitervitust.
Valitsuse asetab sundseisu asjaolu, et Dieudonné antisemitism on vaieldamatu ja avalik. Koomikule on viimase kaheksa aasta jooksul määratud selle väärteo eest kümnete tuhandete eurode ulatuses trahve. Koomik ise ei näita üles mingeid meeleparandamise märke. Osaliselt on põhjus ilmselt selles, et tegemist ei ole tema jaoks suurte summadega (tema maksuvõlg Prantsuse riigile on ligi 900 000 eurot). Olulisem on aga ilmselt žanride, eluvaldkondade, väärtuste ja vabaduste piiride hägustumine viisil, mis on saanud osaks Dieudonné avalikust persoonist.
Koomiku isa on pärit Kamerunist, ema on valge prantslanna – seega on ta ise pärit ühe vähemuse ridadest. Oma karjääri alustas ta juudist paarimehega, kellega nad naeruvääristasid etnilisi stereotüüpe. Kümmekonna aasta eest hakkas Dieudonné ründama Iisraeli. Iisraeli-Palestiina suhted on samas midagi, mis Prantsusmaal ja mujal Lääne-Euroopas eristub antisemitismist. Dieudonné eesmärk pole siiski selgelt olnud end mingeis piirides hoida.
Hiljuti Youtube’i postitatud videos, mida on vaadatud üle kahe miljoni korra, ütleb koomik, et ta pole antisemiit. «See on arusaamatus. Ma ei ole juutide ja natside vahel valinud. Ma jään selles asjas neutraalseks.»
Vinti on peale keeranud tuntud holokausti-eitaja osalus Dieudonné show’des ning koomiku tunnuslaul pealkirjaga «Shoananas», milles segunevad heebreakeelne, holokausti tähistav sõna «Shoah» ja prantsuskeelne sõna, mis tähendab ananassi.
Dieudonné tõehetk tuleb täna, mil ta peaks alustama oma ringsõitu Nantes’i linnas. Nädala alguseks oli ta show’le müüdud enam kui 5000 piletit. Siseminister Valls soovib, et linnapead üle riigi keelaksid koomiku esinemise ära, kuna need «ohustavad avalikku korda». Paralleelselt tahetakse Dieudonnélt nüüd ära võtta teater Pariisis, mida ta üürib, paradoksaalselt, juudi päritolu omanikelt. Üürileping peaks Prantsuse lehtede andmeil lõppema alles 2019. See kõik süvendab muljet Dieudonnést kui «süsteemi» ohvrist.
Prantsusmaa valitsuse peavaluga riimub huvitaval kombel Saksamaal müügitabelite tippu tõusnud ajakirjanik Timur Vermesi raamat «Ta on tagasi», mis humoorikalt visandab pildikesi viimased 70 aastat koomas veetnud Adolf Hitleri juhtumistest tänases maailmas. Antisemitismi talutakse Saksamaal sama vähe kui Prantsusmaal, kuid ühiskondlikus reaktsioonis on rõhuasetuste vahe märgatav.
Saksamaal vallandab sõja- ja genotsiidisüü teema intellektuaalse introspektsiooni hoogusid, mille fookuses on küsimus, kas ja kuidas võib kurjust igapäevastada. Prantsusmaal, millel sõjasüüd ei lasu, on rõhk mujal: revolutsioonilise juurtega sõnavabaduse traditsioonil, mis on üks keskseid elemente sealses kompromissitult vabariiklikus ja kodanikuvabadustele keskenduvas enesekaemuses.
Teatud paralleelid on siin olemas Eestigagi, kus meie avaliku huumori lipulaev «Tujurikkuja» katsus taas naljaasjade piire aastavahetusel. Reaktsioonid võisid olla vastakad, aga kokkuvõttes näitasid nad üht: mustal huumoril on meie rahvuslikus südames ikka eriline koht. Žanri juured on kahtlemata nõukogude ajas, aga tema elujõud näitab, et võllanaljast on saanud kaelakandev element meie ühiskondlikus profülaktikas ja teraapias. Samale viitab poliitilise teatri laiem viljakas flirt musta huumoriga.
Teine oluline element meie ühiskondlikus naljamõistmises näib olevat mälu. Estonia kõrvutamine Titanicuga oli lõikav ja osutas, et eesti avalik huumoritaju sõltub vähem põhimõtetest ja enam ähmasest pühaduse- või kombekusetundest, mille kandjaks on elav mälu. Titanic on meile piisavalt lähedal, et tema tragöödia kommertsiks tegemine meis häbitunnet tekitaks – kui ka «Tujurikkuja» meid selle äratundmise juurde ninapidi talutama pidi. Salme laevmatuste luud samas on arheoloogia objektid ja kogu lugu.
Kui otsida siit mingit moraali, siis nali on sügavalt ühiskondlik asi. Hea huumor katsub pidevalt piire ja reguleerib end nii ise – välja arvatud juhtudel, mil ta hakkab taaskehtestama hierarhiaid ja eristusi, mille kustutamisega õhtumaised ühiskonnad on nii palju vaeva näinud. Välja naerda võib kõike peale inimese ja inimlikkuse.