Hanneli Rudi: kui rikkad me oleme?

Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits / Postimees

Nii üksmeelne pole Eesti rahvas ammu olnud. Kõik teavad, ka need, kes kunagi rongiga ei sõida, et Elron ei saa diiselrongiliikluse korraldusega hakkama. Sellest räägib raadio ja kirjutab leht, sellest teemast pole pääsu ei sotsiaalmeedias ega sööklalauas.

Kui aga jutt läheb sõiduplaanidele, siis jagunevad arvajad ootamatult kaheks vaenutsevaks leeriks. Tartlaste jaoks on elu ja surma küsimus, et rong sõidaks võimalikult kiiresti pealinna ja kusagil ei peatuks. Tallinna peab saama kiiremini kui bussiga, muidu välismaa õppejõud Tartusse ei tule ja auväärt ülikool sureb välja.

Kiirronge soovivad ka teiste suuremate kohtade, nagu Viljandi ja Rapla inimesed. Nemad tahavad, et töölesõit oleks võimalikult lühike. Väiksemate kohtade rahvas on aga hädas, et linnarahvast rongi meelitades nende vajadustega ei arvestata ja kõige parematel töölesõiduaegadel saavad nad möödatuhisevale porgandile vaid järele lehvitada. Neil tuleb tõusta enne kukke ja koitu, et tööle saada, ja pärast tööd poolteist tundi kojusõitu oodata.

Elroni praegust sõiduplaani vaadates on selge, et firma püüab iga hinnaga piletitulu suurendada ning on tööinimeste jaoks parematel aegadel rongid nimetanud ümber kiirliinideks, mis väikemates kohtades ei peatu. Isegi kui kiirliini ajavõit on mõned minutid. Nii ongi tekkinud nokk-kinni-saba-lahti olukord, sest kui rong peatub igas peatuses, siis on rahulolematud kaugemal elavad inimesed, et miks on sõiduaeg nii pikk. Kui ei peatu, siis kurdavad väikeste kohtade inimesed, et miks nemad rongiga linna ei saa.

Minu hinnangul ei saa riigilt miljoneid toetust saav riigiettevõte keskenduda ainult piletitulu jahtimisele, vaid peab arvestama ka sellega, et paljudes Eesti paikades on rong ainus võimalus üldse liikuma pääseda.

Tallinna ja Tartu vahel vuhiseb päevas arvukalt busse, igasuguse hinnaklassi ja tasemega. Ühelgi tartlasel ei jää pealinna pääsemata, kui päevas ei sõida sel marsruudil mitte kaheksa, vaid neli ekspressrongi. Ma ei ütle, et kiirliine pole vaja, aga neid käiku pannes ei maksa unustada, et praegu maksab riik igale rongipileti hinnale tegelikult teist sama palju juurde, ja see on maksumaksja raha. Maksumaksjal on oma raha eest ka õigus nõuda, et liikumisvabadus oleks tagatud väiksema koha elanikele, sest seal pole lootustki, et bussifirmad hakkaksid selle liini teenindamise pärast võistlema nagu Tartu ja Tallinna liinil.

Kui riigil on raha palju, siis miks mitte trügida bussifirmade kõige magusamale mängumaale ja hakata neilt reisijaid üle meelitama. Kui seda raha aga napib, siis kas ei tasuks arvestada millegi muuga kui ainult kasum?