Alanud aasta võib tuua Euroopasse juurde kaks uut riiki. Nii Kataloonia kui Šotimaa plaanivad korraldada iseseisvusreferendumi. Kuid ei ühe ega teise puhul pole tee iseseisvuseni kerge, ja seda peamiselt emamaade leebelt öeldes skeptilise hoiaku tõttu. Kui Suurbritannia püüab suurriigilembust ülal hoida pigem veenmismeetodeid kasutades, on Hispaania läinud selgemalt lahkulöömise takistamise teed.
Ehkki detsembris ELi riigijuhtidele saadetud pöördumises kinnitab Kataloonia president Artur Mas, et referendumi korraldamiseks oleks ka õiguslikult korrektseid viise, on seni olnud Kataloonia puhul takistuseks just referendumi ebaseaduslikkus. Kuid ka Šotimaa tee iseseisvuse poole ei ole teravate kivideta. Alguses valisid iseseisvuse vastased hirmutamise: Šotimaa on liiga väike, ta ei saa majanduslikult hakkama ja kukub riigihalduses läbi. Viimastel kuudel on London retoorikat muutnud: kui te lähete, siis Inglismaa süda murdub. Kuid ei ole kindel, et kujundlikult ukselävelt järele hõigatud soojemad sõnad Šotimaad meelt muutma sunnivad. Kui aga London ja Edinburgh saavad kriisihetkel meenutada ka paremaid aegu, siis Madridi ja Barcelona suhetes pole romantikale ammu enam ruumi. Tõsi, lilli ei ole vaevutud malaka varjamiseks kunagi ostma, kuid nüüd kaldutakse mõistlikust arutelust aina enam vastastikuste salvamiste poole. Kuid olgu ühel või teisel moel, mõlemad riigid teevad jõupingutusi, et kohvreid pakkivale teisele poolele lahkumist raskeks teha.
Küsimus ei ole üksnes territoriaalsetes kaotustes, mida Hispaania ja Suurbritannia läbi tegema peavad. Tõsi, mõlemad on koloniaalriikidena näinud, kuidas krooni alla kuulunud maa sulab kokku kui jää kuumal raual, ja suurriigikogemus on miski, mis kaua veel kontides istub, olgu kunagi omaks nimetatust järel kasvõi üksainus känd lagendikul. Kuid vähemalt sama oluline on majanduslik argument: nii Šotimaa kui eriti Kataloonia näol on tegu piirkondadega, mis ühiskatlasse pigem annavad kui sealt võtavad, ja nende kadumisega ei jääks järele mitte üksnes väiksem, vaid ka arvestataval määral vaesem riik.
Kuid spekuleeritakse ka kõige kõvema kaardi üle, mis Londonil ja Madridil kokku mängides Edinburghi ja Barcelona vastu taskus on – võimaluse üle mõjutada referendumitulemusi ELi-liikmesuse argumendiga.
ELi-liikmesus ei ole garanteeritud, vaid seda tuleb pärast iseseisvumist taotlema hakata. Kui aga selle saamist, vähemalt osaliselt, Londoni ja Madridi armust nähakse tulevat, võib hirm iseseisvusigatsusest suuremaks kasvada. Hoolimata sellest, kas hirmul tegelikku alust on, võib see kartus ELi suhtes isolatsiooni jääda ometi iseseisvustaotlusi pärssida.
Mida sellest järeldada? Euroopa, mis rõhutatult ühiste väärtuste – demokraatia, inimõigused, vabadus – jagamisel põhineb ja mis on neist väärtustest oma kõige tugevama ekspordiartikli teinud, on omaenda territooriumil üllatavalt huvidekeskne.