Riho Tapfer: halb muutus

Riho Tapfer. Foto: SCANPIX

Riigikogu menetlusse jõuab peagi ravikindlustuse seaduse muutmise eelnõu, mille eesmärk on muuta ravimihinnad tarbijale odavamaks ja ravimid kättesaadavamaks. Paraku võib muudatus mõjuda hoopis vastupidiselt – ravimite valik ei suurene ja hind ei alane, osa ravimeid võib aga müügilt kaduda.

Eelnõus kavandatakse muutusi ravimite hinnakokkuleppe sõlmimist puudutavasse punkti. Sotsiaalministeerium põhimõtteliselt hinnaläbirääkimisi ravimifirmaga enam ei peaks, vaid kirjutaks ette ravimi hinna referentsriigis ning kui tootjal ei ole mingil põhjusel seda võimalik Eestis pakkuda, siis ravim eemaldatakse soodusnimekirjast. Meenutagem, et soodustust ei saa mitte ravimitootja, vaid patsient. Selline lähenemine erineks oluliselt Eesti praegusest praktikast, kus hinnakokkulepet sõlmides vaadatakse Eruroopa riikide hinnatasemeid laiemalt, räägitakse läbi ja püütakse leida kompromissi, võttes arvesse patsientide arvu ja vajadusi.

Mida selline kava kaasa tooks? Kolm refereeritavat riiki on Euroopa madalaima hinnatasemega, ja see on ka seaduseelnõu eesmärk, muuta Eesti ravimihinnad nii odavaks kui võimalik. Samas ei saa unustada, et Eesti on üks Euroopa väiksemaid riike, kus mõne haiguse põdejaid ongi väga vähe. Seetõttu pole Eesti ravimiturg suurte tootjate jaoks kuigi atraktiivne ja tootja võib mõne ravimi Eestis müümisest loobuda.

Madal hinnatase ei tohiks olla ainus kriteerium. Ühekülgne vaade jätab tähelepanuta mitu muud tegurit, näiteks ravimite kättesaadavuse. Juhul kui tootjal pole võimalik langetada ravimi hinda referentsriigi hinnatasemest allapoole, arvatakse ravim 180 päeva jooksul soodustatud ravimite nimekirjast välja – patsient võib ravita jääda või suureneb tema osalus ravikulude katmisel 100 protsendini.

Lisaks on eelnõusse kirjutatud omapärane survemehhanism. Sel ajal kui ravimitootja ja riik hinnalanguse üle vaidlevad, langeb ravimi soodustus patsiendi jaoks. Arusaamatuks jääb, miks patsiendid peavad kannatama ja oma ravi eest rohkem maksma. Eelnõu lihtsalt tõstab patsiendi omaosaluse määra ning vähendab ravimivalikut ja alternatiive.

Ravimi hinnakujundus on Euroopa-keskne – pole nii, et riigiti saab üks ravimitootja oma hindadega mängida, vaid pigem näitavad suunda suurriigid. Ravimitootjate liidu hinnangul võiks ravimite hinnakokkulepete sõlmimine olla reguleeritud nii, nagu riik seda praegu teeb, arvestades seejuures ka vabaturu reeglitega. See kombinatsioon on küll keeruline, kuid vastab parimal moel riigikontrolli poolt sotisaalministrile esitatud soovitusele: tuleks luua tingimused, et ravimeid soovitaks enam turule tuua, ning näidata ravimtootjatele, et riik on neist huvitatud parema konkurentsiolukorra tagamiseks. Praegu on Eestis ravimivalik väiksem kui näiteks Lätis.

Rootsis oli arutlusel sarnane eelnõu, mille riik pärast põhjalikku kaalumist tagasi võttis. Kindlasti on perspektiivikas mudel riski jagamine riigi ja ravimitootja vahel. Sel juhul tasuks ravi eesmärkide saavutamisel haigekassa ning oodatud kasu puudumisel jääks kulud ravimitootja kanda. Riski jagamise skeem on väga edukaks osutunud paljudes riikides. Itaalias andis onkoloogiliste ravimite riskijagamise mudel kokkuhoidu ligi 30% – seejuures oli suurim võit 50% ning väikseim 7%.

Kui seadusemuudatusest ei võida ükski osapool, pole seda mõtet teha. Kui püsib soov parandada ravimite kättesaadavust ja laiendada valikut, siis oleks riigil mõtet koostada põhjalikum õiguslik- ja mõjuanalüüs, välja selgitada riskid patsientidele ja arutada sisuliselt ettepanekuid ravimite soodustamise korra parandamiseks.