Jüri Saar: nagu Ameerikas

Jüri Saar Foto: TPM

Võib küll olla, et kõrvaltvaatajale tunduvad tartlased natuke imelikult betooniusku, kui Eestile ajaloolisel kosmoseaastal ei hääletanudki nad oma linna suurimaks saavutuseks tudengisatelliiti, vaid ühe suure liiklussõlme linna serval. Palju betooni, tohutult asfalti. Nagu Ameerikas, öeldakse.

Läinud nädalal aasta teo väljakuulutamisel viitas ka linnapea Urmas Kruuse sellele, et «betoon» tikub muude tegude üle domineerima. Aastate jooksul on tartlased aasta teoks hääletanud hulga ehitisi alates Vanemuise kontserdimajast Ahhaa keskuseni, aga nende vahele on mahtunud muudki. Näiteks hansalodja ehitus, Tartust rahvusvahelise lennuliikluse algus või Tartus kopsusiirdamiste alustamine.

See aasta teoks hääletatud idaringtee ja lääne ringtee lõigud on osa Tartu järk-järgult valmivast ümbersõidust ning selle ühendus Tallinna ja Võru vahelise maanteega. See astus mitukümmend aastat tagasi ajutise lahendusena loodud raudteeülesõidu asemele, kus võõrastel oli raske aru saada, mispidi kulgeb peatee ja kes peab teed andma. Seal juhtunud kümned liiklusõnnetused, kus hukkus kaks ja sai viga 50 inimest, kinnitavad, et see ülesõit oli ohtlik. Muudatus oli tarvilik ja oodatud. Ent kui muudatus on vajalik, tekib suurim vaidlus ikka selle üle, milline peaks olema uus lahendus. Uute liiklussõlmedega on Eestis aga nagu on.

Pilkeobjektiks ja arutu kulutamise näiteks on mõne aasta eest valminud Mäo ümbersõit, mis kahtlemata kiirendab kulgemist Tallinna ja Tartu vahel. Kuid see pakub ka seikluslusti oma kes teab kuhu viivatel viaduktide ja ringristmikega pikitud tühjadel kõrvalteedel. Ning tõepoolest, kas karjamaadel kasvava rohu kaitsmiseks on vaja mitme meetri kõrgusi puidust ja paekividest müraseinu?

Niisamuti irvitati samasugust põnevat eksimismängu võimalust pakkuva Ülemiste liiklussõlme üle, mille avamise muutis totraks hiiglaslik Ülemiste vanake.

Kui siia kõrvale tuua kogemused Tartu-Tallinna maantee vastsel Aruvalla-Kose teelõigul, kus kohalikunagi on keeruline õiget teeotsa valida ja kus kohalikud sõidavad arutuid tühje ringristmikke sirgeks, tekib kange tahtmine ohata, et ka Euroopa Liidu raha ehk suuresti Saksa maksumaksja raha eest tarbetult suurte ja keeruliste liikluslahenduste ehitamine on raiskamine.

Kui kõik on normide järgi, on mõistagi hea, aga veel parem, kui oleks ka terve mõistuse järgi.

Tartu mulluse aasta teo puhul tuleks tegelikult rõõmustada, et kokkuhoiuvajadus sundis algseid lennukamaid plaane kärpima. Praegunegi lahendus paneb ekslema ja viitadelt järge ajamata on keeruline õiget suunda leida. Ent mitu viadukti jäi ära ja põhiteid kordavaid kogujateid kriipsutati vähemaks. Seega odavam pidada, inimlikum mõõde, vähem arutut ekslemist.

Ja vähem irvitamist. Vahest aitas seegi tartlaste poolehoidu võita.