FOTO: Urmas Nemvalts

Rahvasuus juba «porgandi» hüüdnime pälvinud uued diiselrongid on esialgu saanud reisijatelt kõike muud kui positiivset tagasisidet: piletimüüjad ei jõua kõigini, pakke pole kuhugi panna, istekohti ei jätku, aga seista ka pole kusagil.

Muidugi ei pruugi alguses kõik õlitatult kulgeda, kuid Elron, kes uute rongidega sõidab, jäi esimestel päevadel hätta ka kommunikatsiooniga. Esialgsed kommentaarid ettevõtte juhtkonnalt sel nädalavahetusel näisid inimeste meelepaha alahindavat, kohati reisijate rahulolematust lausa eiravat.

Muidugi võib alati öelda, et vanasti oli veel hullem. Puupingil Tallinna ja Tartu vahet on rongis kunagi loksunud paljud lugejad. Veel eakamad inimesed mäletavad sedagi, kuidas liinibussis tundide kaupa püsti seistes reisiti. Sellise kogemuse kõrval võib jalgrattakohtade nappus ja suupistete puudumine rongis tõesti helliku virisemisena näida.

Ent siin maksab meelde tuletada, et oli ka aegu, kus lauatelefonigi igas kodus ei olnud. Tänapäeval ei kujutaks enamik inimesi telefoni puudumist enam ette. Ajad on muutunud ning inimeste nõudmised ja võimalused valikuid teha koos nendega.

Kahtlemata võiksid diiselrongid olla mugav ja keskkonnasäästlik alternatiiv liinibussidele. Kuid on üsna kahtlane, kas selline pilt reisirongiliiklusest, nagu Elron neil päevil on pakkunud, ikka meelitab reisijaid raudteed valima. Bussiliiklus on kenasti toimiv, nii et inimesele jääb kaugliinil väga vähe põhjuseid valida rong ja riskida kahetunnise püstiseismisega, pakid käes. Nii võidakse ühel hetkel taas leida, et reisirongiliiklus ei tasu end ära. Ent siis ei ole küsimus enam vananenud taristus, vaid korraldajate saamatuses, mis kliente peletab. Arvestades veel kogu ettevõtmise riiklikku dotatsiooni, tähendab see ühtlasi maksumaksja raha raiskamist.

Nii peab Elron saadud kogemust väga tõsiselt analüüsima ja järeldused tegema. Jutt sellest, et mujal maailmas seistakse ka rongis püsti, ei veena, vähemalt mitte veel, sest isiklikku mugavust pakkuvad alternatiivid on olemas.

Viimased päevad rongiliikluse ümber panevad küsima, kui koordineeritud ja läbi mõeldud Eestis ühiskondliku transpordi korraldamine tegelikult on? Majandusministeerium põhjendab lühikeste rongide tellimist ökonoomsusega. Teisalt on inimesed näiteks Raplast ja Hagudist rahulolematud, sest tipptunnil minevad rongid on tehtud kiirrongideks, mis väikestes kohtades ei peatu.

Ning kui on rongid, mis reisimugavuse poolest sobivad küll lühemateks sõitudeks, kuid mitte pikkadeks, siis kas seda saab ökonoomseks nimetada? Sest kui inimesed sellepärast otsustavad auto või bussi kasuks, ei teeni diiselrongid oma eesmärki ega ole ka ökonoomsed. Arvestades siia juurde ka Estonian Airi pikka ja piinarikast jalule saamist, hakkab tekkima mulje, et ääremaastumisest pääsemiseks vajab Eesti hoopis eraldi transpordiministeeriumi.