Juhtkiri: kuuldused pruudi surmast on liialdatud

Euroopa ühisraha euro kujutis Euroopa Keskpanga peahoone ees Frankfurdis. Foto: SCANPIX

Miks abielluda sureva pruudiga, küsisid eurovastased piketil 12. mail, päeval, mil tuli Euroopa Komisjoni otsus Eesti eurokõlblikkuse kohta. «Tere tulemast uppuvale laevale!» kommenteerisid Saksa lehtede lugejad väljaannete võrgukülgedel. Praegune euro pole enam see, mille poole püüdlesime, tõdesid majandusgurud.

Tahes-tahtmata hakkab jääma mulje, et Eesti pingutused europaradiisi saamise nimel päädisid tõdemusega, et paradiisivärav on hingedelt maha tõstetud, jumal on surnud ning inglikoori ja õndsuse asemel ootab väraval kügelejat mäss ja paanika.

Maailmalõpumeeleolusid aitab veidi leevendada teadmine, et ELi rahandusministrite erakorralisel kohtumisel Brüsselis panid europiirkonna riigid kokku varem kujuteldamatu kriisipaketi enam kui 700 miljardi euro väärtuses, et päästa vankuma löönud liikmesriike pankroti küüsist. Kuid uudised euro langemisest nelja aasta madalaimale tasemele mõjuvad siiski muretsemapanevalt.

Tundub lausa saatuse nöögina, et Eesti pääs loodetud marjamaale toimub ajal, mil väludest on jäänud vaid nn sigariikide üles songitud ja üle jõu elamisest kurnatud tühermaa ning Euroopa vägev ühisraha elab üle tervet süsteemi haaranud usalduskriisi.

Tänasest Postimehest leiab lugeja euroriikide majandusolukorra võrdluse, mis võiks olla abiks eurotsooni tervisliku seisundi hindamisel. Ehkki täpse diagnoosi saab panna vaid arst, praegusel juhul siis majanduseksperdid, saab mõned järeldused siiski teha.

Sealt selgub, et kõige raskemas olukorras on riigid, kelle võlg on juba ajalooliselt lubatust suurem. Ajalooline võlakoorem näitab, kas riigid on ülepea, ka headel aegadel, olnud võimelised riigi majandamisega toime tulema.

Teise olulise näitaja – konkurentsivõime – suurus kirjeldab, kas suudetakse tooteid ja teenuseid müüa ja ollakse võimelised välislaenu tagasi maksma. Nii on eurotsoonis vaid kaks riiki, mille jätkuvalt madal konkurentsivõime ei võimalda ajalooliselt suure riigivõla tõttu ka perspektiivis majandamisega ise hakkama saada – Kreeka ja Itaalia.

Üks on selge – kriisipaketiga näitasid euroala liidrid, et ühisraha kaitseks ollakse vajadusel valmis kõigeks. Ka selleks, et kõrvale heidetakse varasemad põhimõtted iga euroala riigi enese vastutusest ja et reeglitest üleastujatele appi ei minda.

Kuid samas ei lahenda kriisipakett pikemas perspektiivis euroala probleeme ning rahaliidu ülesehituse põhimõtted vajavad ülevaatamist ja vajadusel ka struktuurset reformimist.