Vambola Paavo: karm tõde rongidest

Vambola Paavo Foto: Postimees.ee

Rahva ootused ja lootused köeti uute rongidega suureks. Räägiti ajaloolisest murrangust reisiliikluses. Stadleri ronge võrreldi koguni mobiilside tulekuga Maarjamaale. Praegu aga vaatame näkku karmile tõele ja tõdeme: tahtsime parimat, välja kukkus nagu alati.

Uued rongid on kiired, pole rappumist ja vibratsiooni nagu vanades ning sõidavad sujuvalt. See on ka kõik. Sagedase sõitjana juhtisin leheveergudel varem tähelepanu sellele, et riik soetas sisuliselt pikendatud rööbasbussid, mis suurlinnade ümbruses teevad ettevedu kaugrongidele. Stadler valmistab ka kaugliikluseks mõeldud veeremit. Sellist võib näha nii Tšehhis kui Valgevenes. Eesti valis kõige odavama variandi. Neljavagunilised rongid mahutavad 214 sõitjat terve koosseisu peale, samas kui Edelaraudtee toimetas nädalalõppudel Tallinnast Tartusse ühe väljumisega 440 reisijat. Riik teab alati, mis on kodanikule parim! Mugavusi pole vaja, sest riik on vaene ja oluline on kulude kokkuhoid. Kas see ikka saavutatakse? Rohkem ronge nõuavad enam kütust ja see kõik maksab. Sama on vedurijuhtide ja klienditeenindajatega. Olnuks kuue-seitsmevagunilised pikamaarongid, oleksid kulud väiksemad. Ronge soetatakse perspektiivitundega, mitte viieks või kümneks aastaks, ikka oluliselt pikema perioodi peale. Narva, Tartu ja Valga suunale pidanuks tellima pehmete istmetega vagunid.

Esimesed rongid saabusid Eestisse mullu suvel. Katsetused algasid augustis. Testimisel osalesid ainult spetsialistid. Rahva arvamust ei küsitud või ei peetud seda vajalikuks. Tahtmise korral oleks nii ministeeriumil kui ka Elronil olnud selge pilt sõitjate voogudest nii tööpäevadel kui ka nädalalõppudel. Suure koormusega liinidele oleks jõudnud ette valmistada topeltkoosseisud või panna juurde lisavagunid. Ühte-teist saanuks parandada ja täiustada. Pärast testimisi oleksid rongid võinud jääda liinidele, aga mitte seista kuid Paldiskis. Nüüd peavad Tartu liinil (ka Rapla ja Viljandi suunal) inimesed õhtustel väljumistel püsti seisma, sest kõigile istekohti ei jagu. Rasmus Ruuda majandusministeeriumist isegi õigustab toimuvat ning ütleb, et kuni 30-minutilisel teekonnal võibki seista!

Kui linnadevahelistes ekspressbussides ei tohi turvalisuse huvides müüa ühtegi seisukohta, siis miks Elroni kiirrongides on see lubatud? Busside suurim lubatud kiirus teedel on 90 km/h, rongid tuhisevad aga 120 km/h. Kui terasteel peaks ilmnema ootamatu takistus ning tuleb teha kiirpidurdus, on tagajärjeks kaela-, käe- või jalaluumurrud.

Elron on riigiettevõte. Maksumaksja maksab kahju kinni. Kuidas vaatab seisukohtadele kiirrongides raudteeinspektsioon? Kui ilmneb oht inimeste elule ja tervisele, siis ei saa loogiliselt veolitsentsi anda või tuleb see nüüd tühistada seniks, kuni probleemid on lahendatud.

Edelaraudteega oli vaja lõpetada leping jõupositsioonilt, ehkki seaduse järgi oli firmal õigus sõita 2015. aastani. Tegelikult võinuks terve aasta sõita kõrvuti nii Elron kui Edelaraudtee. Sõitja oleks ise valinud, kelle teenust kasutab. Mõistlik olnuks jätta Tartu ja Narva suunal käiku õhtused väljumised Edelaraudtee pikematele koosseisudele. Elron oleks sõidutanud väiksema koormusega Lõuna-Eesti liinidel ning Pärnu suunal.

Edelaraudtee oli valmis aastavahetusel seisma jäänud rongid uuesti suure nõudlusega liinidel käiku panema ning olukord lahenenuks. Vähemalt seniks, kuni Elron on kõik tellitud rongid kätte saanud. Uute rongide soetamine oli poliitiline otsus. Taas valitseb minister Juhan Partsi valitsemisalas totaalne segadus, ent minister ise eelistab puhata. Keegi peab rongijama jätkumisel võtma poliitilise vastutuse. Minister Parts võiks teha ühe rongireisi püsti seistes, siis ta oskaks ette kujutada, mis tunne on seda teha lapse­ootel emal või vanuril.