Kui politsei- ja piirivalveamet nimetab oma kodulehel kiiruskaameraid otsesõnu elupäästjateks, siis võiks sellest lähtuda ka avalikkusele esitatavad põhjendused järjekordsete kaamerate ülespanekul.
Juhtkiri: kiiruskaamera maanteel - elupäästja või rahamasin?
6. jaanuar 2014, 14:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõhus järelevalve on liiklusohutuse seisukohalt äärmiselt tähtis tegur ning otse loomulikult kuulub praegusaja maailmas selle juurde ka tehnoloogia. Et seda mõista, pole vaja olla erialateadlane. Me kõik oleme liiklejad ning asjaolu, et suuremal osal meist on taskus juhiluba, tähendab seda, et märkimisväärne hulk kodanikke on läbinud mingi liiklusalase erikoolituse. Seega pole põhjust auditooriumit alahinnata.
Esimesed kiiruskaamerad paigaldati Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa maanteele 2009. aasta novembris. Andmed kiiruskaamerate mõjust Eesti teedel on seni suuresti piirdunud kiiruse kahanemist kajastava statistikaga kaamerate vaateväljas ja trahviraha arvestamisega. On lihtne esile tuua, et kaamerad fikseerisid mullu 60 696 liiklusrikkumist, menetlus käis suuresti automaatselt ning tänu sellele saadi inimtööjõudu rakendada mujal. Kuid nii ei vastata küsimusele, kui palju on liiklus tänu kaameratele turvalisem. Tunamullu jõudis avalikkuse ette teadustöö, mis näitas, et kiiruskaamerate paigaldamise järel on keskmine kiirus Tallinna-Tartu maanteel kokkuvõttes hoopis kasvanud.
Nii kipubki kiiruskaameratel tihtipeale olema avalikkuse silmis rahamasina, mitte tingimata ohutuse suurendaja maine. Riigi liikluseksperdid on laiemais hinnanguis jäänud ettevaatlikuks, põhjendades, et mõju saab hinnata pikema aja vältel. Samal ajal pannakse siiski üles järjest uusi kaameraid, milleks kulub sadu tuhandeid eurosid.
2003. aastal vastu võetud ja hiljem korduvalt täiendatud rahvuslik liiklusohutusprogramm näeb ette, et aastal 2015 ei hukku Eestis liikluses üle 100 inimese. Viimase viie aasta jooksul on selleni ka jõutud (välja arvatud aasta 2011, mil sai surma 101 inimest), mullu kaotas elu 83 liiklejat. Kuid selle tähiseni jõudmisel on olnud mitme teguri koosmõju, kus oma osa mängivad kindlasti turvalisemad autod, ümberehitatud ristmikud, liikluskampaaniad jne – kiiruskaamerate osatähtsust pole seni selgelt esile toodud.
Euroopa Liidu liiklusohutuskava järgi ei tohiks 2020. aastal Eesti liikluses hukkuda enam kui 39 inimest. Ehkki seda eesmärki saavutada tundub keeruline, tasub ometi sihte seada. Selleks aga vajame kindlasti senisest täpsemaid uuringuid, et iga liiklusohutusse panustatud euro maksimaalset kasu tooks.
Tasub ka meelde tuletada mullu meie seast lahkunud legendaarset liiklusõpetajat Johannes Piritat, kes rõhutas, et liiklusjärelevalves oli, on ja jääb kesksele kohale inimene, liikluspolitseinik. Juhita sõiduk pole tänapäeva maailmas enam ulme, ent kuni valdavalt keeravad rooli inimesed, peab ka liikluskeskkonda korraldama inimmõistus. Automaatika on vaid abiks.