Ene-Margit Tiit

FOTO: TPM

Artiklis Rail Balticu trassi valiku kohta toonitas Hardo Aasmäe sotsiaalmajandusliku analüüsi vajalikkust ja kinnitas, et majandus peab teenima ühiskonda, mitte vastupidi, kuid piirdus RB käsitluses siiski vaid mulla ja rööbaste maksumusega erinevate trassi valikute puhul. Rääkides RB sotsiaalsest küljest, on tarvis vaadata ühelt poolt (potentsiaalsete) reisijate, teiselt poolt raudtee lähikonna elanike seisukohti ja mõlemaid arvestada. Kui mingil põhjusel tekib projektile elanike seas suur vastuseis, muutub selle realiseerimine problemaatiliseks.

Kas rongiteed Eestist Kesk- ja Lääne-Euroopasse on vaja? Kindlasti on. On väga kurb, et seda meil praegu pole, kuigi see oli olemas juba sõjaeelses Eestis. Paistab, et selle puudumisega ollakse nii harjunud, et isegi vajadus on ununenud või tekitab kahtlusi. Kuni Eesti kogu püsiühendus muu maailmaga on kümme-viisteist lennuliini Tallinnast Euroopa pealinnadesse ja mõned Tallinnast lähtuvad laevaliinid, oleme maailmast üsnagi eraldatud ja see on arengupidur, eeskätt Tartu ja muu (st Tallinnast eemal paikneva) Eesti jaoks. Vahemärkuseks: kui keegi arvab, et vähene liikumisvõimalus kaitseb meid noorte väljarände eest, siis see arvamus pole põhjendatud. Suletus pigem peletab noori siit eemale.

Teine küsimus on, kas tuleb rajada uus trass või kasutada maksimaalselt vana. Kui räägitakse, et olemasolev on amortiseerunud ja kõlbmatu, siis käib jutt ehituskonstruktsioonidest. Kui rääkida trassist, st joonest looduses, siis see on nüüdseks kujunenud ümbritseva maastiku, keskkonna ja kultuuri osaks ja selle edaspidine kasutamine samal otstarbel, kuigi uue tehnoloogiaga, on kindlasti soodsaim valik niihästi keskkonnale kui ka inimestele. Käitumismuster «jätame vana sinnapaika ja teeme uue» iseloomustab pigem eilset kui homset mõtteviisi. Seega, kohalike elanike ja ka looduskeskkonna seisukohast on soodsaim valik võimalikult suures ulatuses (mingi) olemasolev, mitte uus trass.

Kolmas ja praegu keskseks vaidlusteemaks kujunenud küsimus on trassi valik. See on põhiküsimus reisijate sihtrühma arvestades. Mõistlik oleks, kui RB ei oleks omaette koloss, millel pole ülejäänud raudteevõrguga midagi ühist, vaid see oleks riigisisese raudteevõrgu loomulik osa – samu raudteid mööda peaksid sõitma niihästi ülikiired, kiired kui ka aeglased rongid, nii nagu see on ülejäänud maailmas. Reisijatele on tähtis, et RB ei teenindaks üksnes või peamiselt tallinlasi, vaid sellega saaks sõita, alustades sõitu ükskõik millisest Eesti raudteejaamast.

Eestis (samuti Lätis ja Leedus) komplitseerib kõiki raudteega seotud tegevusi tõsiasi, et Euroopas on (vähemalt) kaks raudteestandardit, mis erinevad rööbaste vahekauguse poolest – üks neist on kasutusel Lääne-Euroopas ja teine Venemaal. Meil on tarvis mõlemat, kuid seni oleme üksnes Vene standardi kasutajad. Nähtavasti tulebki kõigepealt lahendada tehnoloogiline küsimus – kuidas kasutada sama trassi kahe eri standardiga raudtee jaoks. Raske on uskuda, et selle ülesande lahendamine on nii keerukas, et ainus alternatiiv on erinevate trasside rajamine. See võiks olla väljakutse meie inseneridele ja tehnoloogidele.