Vello Vikerkaar: presidendi uusaastakõne - esimene mustand

Foto: Corbis / Scanpix

Tere õhtust! (See on juba varem salvestatud. Praegu ma seisan väikese inimsalga kõrval, kes nagu teisedki vaatavad viisakalt televiisori poole ja kuulavad. Mina ise? Mul on viski käes ja ma naudin kõrvaltoas avanevat pilti. Võib-olla ma postitan selle kohta isegi mõne säutsu.)

Lapsena ma eriti ei mõistnud vana-aastaõhtut. (Ega ma seniajani mõista. Õigel eestlasel pole vaja põhjust, et endal nina täis tõmmata, seda võib teha lausa aasta igal päeval.)

Uusaastaks olid jõulud läbi ja kingiks saadud värvipliiatsid juba katki. Isa ostis ikka neid odavaid, et õpetada meid vähesega läbi ajama. Hiljem, Columbia ülikoolis, tuli mulle see talumeeste tarkus kasuks, sest teistel tudengitel läks aina vaja mitmevärvilisi pastakaid, aga mina sain hakkama ka ühevärvilisega. Võin uhkusega lisada, et tegin isegi matemaatikaeksami sulepeaga ära. Kehvemad kasutasid pliiatsit.

Mis siin ikka pühitseda vana aasta lahkumist? Aga täiskasvanute ootus millegi uue ja parema järele kandus lastelegi üle. Oh, kui paljud filosoofid on pidanud vajalikuks öelda oma sõna ootuste kohta. Nende seas ka Katniss Everdeen.

Aasta viimased minutid on tagasi vaatamise aeg. Hetk, mil võtame lahkunud aastast kaasa kõik ilusa ja hea. Ning jätame maha selle, mis oli raske, valus või inetu. Ja mis puudutab linnavalitsust, tuleb pöörduda paavst Johannes XXIII õpetussõnade poole: «Näe kõike, pigista silm kinni palju ees, paranda vähe.»

Lõppeval aastal saime teada, et meie, Eesti lapsed kuuluvad maailma haritumate hulka. Just nendel aladel, mis enim ennustavad edukust tulevikus – lugemisoskus, matemaatika ja loodusteadus. Eesti lapsed jagasid Soomega PISA testides esikohta Euroopas. Hoolimata õpetajate haletsusväärsest palgast panid meie lapsed kõigile täiega ära. Aga meie täiskasvanud? Kas iga Eesti täiskasvanu kohta on ikka Vikipeedias artikkel olemas? Ärgem jäägem loorberitele puhkama – tööd on teha veel kui palju!

See, et Eestit veel kõikjal ei tunta, on arusaadav – ega me peagi ju arvama, et miljonilist riiki tuntakse väga hästi. Halvustav suhtumine näitab pigem rumalust. Aga kas me ise ei lange liiga sageli samasse lõksu? Teadmata hästi, millest räägime, teeme omaenda riiki maha, arvates, et mujal on parem. Kuid aina rohkem avastatakse: ei olegi eriti parem.

Hoolimata sellest, et 20 protsenti meie kodanikest elab suhtelises vaesuses ning nende ekvivalentnetosissetulek jääb alla 329 euro kuus, ei ole Eesti vaesele inimesele üldse kõige hullem paik. Kujutage ennast vaid vaesena Ühendriikides, kus tuleb oodata tunde järjekorras kõige lihtsamagi arstiabi saamiseks. Või kasvõi USA keskklassi esindajana, kes on kõigest ühe tõsisema haiguse kaugusel pankrotist.

Nii «avastasime» tänavu lisaks oma laste andekusele ka selle, et oleme Eestis loonud midagi ainulaadset, mida teisedki riigid tahavad. Need on meie naised. Välismaalased viivad neid siit tuhandete kaupa. On see õige asi? Ja mis veel olulisem: kas me oskame selleks vastava mobiilirakenduse välja töötada?

Meil on e-lahendusi, neidsamu asju, mida peame normaalseks ja millega olema ammu ära harjunud, nagu e-pangandus, e-kool, e-maksuamet, e-valimine. Kui me ainult suudaksime leiutada e-mehed, et olukord kodudes paremaks muutuks. Ma võin seda puhtast südamest öelda, sest televiisori ette on jäänud ainult naised, mehed on juba ammu läinud välja üüratu koguse tulevärgiga, mille abil üritavad demonstreerida oma seksuaalset ja rahalist võimekust.

Peagi oleme olnud kümme aastat Euroopa Liidus. Ka see pole tühiasi. Mitte kõik riigid, kellega iseseisvuse väljakuulutamisega koos alustasime, ei ole sammu pidanud. Näiteks Panem, mille president Coriolanus Snow tõdes, et «vend pööras venna vastu, kuni midagi ei jäänud alles».

Panemi rahu tuli raskes võitluses, võit oli kibe ja valus. Inimesed tõusid tuhast ja tärkas uus aeg. Aga vabadusel oli oma hind. Veel 22 aastat hiljem lõhestab neid ebaselgus oma valikute tegemisel. Mitmed on 90ndate aastate algusest oma vabaduses hoopis tagasi läinud, nii riigi kui üksikisiku tasemel. Eesti on aga oma teed teadnud.

Meile teeb juba nüüd muret üldine tendents üksteist mitte kuulata. Arvamine, et oleme ise kõige targemad. Me kõik, Abja-Paluojast Toompeani, võiksime rohkem arvesse võtta teiste arvamusi. Aga see on võimalik vaid siis, kui me ise räägime viisakalt. Või nagu ütles Katniss Everdeen filmis «Näljamängud: Lahvatab leek»: «Ma ei ole kunagi osanud hästi sõpru leida.» Mitu meie vabariigi kõige lugupeetavamat professorit on mulle kinnitanud, et Katniss on eesti päritolu.

Ebaviisakuse kohta. Vaadakem kasvõi maanteil toimuvat. Meile ei torma vastassuunast vastu riik, valitsus ega pime juhus, vaid ikka inimene, kes on otsustanud eirata reegleid ja kaasliiklejate eluõigust. Nagu Justin Petrone, kellele õigusega ei antud Eesti juhiluba, kui tal polnud täidetud vajalikud nõudmised. Ma loodan, et tal läheb poosetajana Brooklynis igati hästi.

Armas Eesti rahvas, tegelik Eesti on igas Eesti kodus ja peres, igas inimeses. Koolilastes ja õpetajates, kelle teadmiste ja tubliduse üle tunneme põhjusega uhkust. Tegelik Eesti on ettevõtlikes inimestes ja vabakonnas, kes loovad suuremat, paremat Eestit. Tegelik Eesti leidub me endi loojates. Tuletagem meelde Katnissi sõnu: «Mida iganes sa teed, tuleb see sulle tagasi.»

Head kaasmaalased, mul on lapsepõlvest meeles tavaline 1. jaanuari hommik. Ärkasin, tahtsin juba midagi tegema hakata, aga kõik täiskasvanud magasid alles, ümberringi tulevärgi suitsevad jäägid ja tühjad pudelid. Ootasime vennaga kärsitult, et suured üles tõuseksid. Niisiis, ärgakem varem, ja märgakem neid, kes meie kõrval.

Meid ei ole palju. Igaüks on tähtis. Igaüks meist on kallis. Hoidkem ja kaitskem üksteist. See on üleskutse igale kaaskodanikule, ka poliitikutele. Mistõttu mulle tulevad just täna õhtul meelde Katnissi sõnad: «Olgu juhus alati teie poolt.»

Uus aasta on igaühele meist mõne uue alguse võimalus. Kasutagem seda. Head uut aastat, armas Eesti! Me tervitame teie vaprust ja teie ohvrit ja soovime teile häid näljamänge!