Indrek Mustimets: Michaeli palatiaken

Indrek Mustimets Foto: SCANPIX

Jõulujärgsest hetkest, mil vormeliäss Michael suusatades peaga vastu kivi maandus, on nüüd eestikeelses ajakirjanduses kirjutatud ja räägitud palju. Ilmunud on sadu uudisnuppe, uudisetäiendusi, reportaaže, videoid ja fotolavastusi.

Tarvitseb meil vaid kiigata saksakeelsesse spordimaailma või ka vormelikarussellis osalevate riikide meediasse, tabab meid vormelilegendi tervisekäigu kajastuste tsunami. Et legendi tervis on tähtis asi, sellest annab aimu ka ajakirjandusväljaannete meeleheitlik uudiskirje: «Väljaanne hoiab lugejaid kursis kõige värskema Michaeli puudutava infoga.» Nii on. Lugejale läheb korda iga pisemgi üksikasi legendi käekäigust.

Aastakümneid maailma avalikkuse peopesal istunud Michael on tõenäoliselt üks maailma kõige tuntum, aga tõenäoliselt ka peaaegu kõige kukupaim sportlane, kelle tegemistele elatakse kaasa ka siis, kui ta enam ei võistle või kui ta enam ei oleks pidanud pildis olema. Michaeli käekäigule elasid ja elavad kaasa ka need, kes kunagiste võidusõitude ajal vaid tema liiva sõitmist ootasid.

Tippsportlase kaalukus tekib ikka aastatega ning pildiloleku määrab lõppkokkuvõttes ikkagi sportlase edukus. Igavesed teised ja kolmandad jäävadki piltlikult ring­rajale oma ringe sõitma ning kuluvad seal seni, kuni neid keegi üldse ei mäleta. Michae­l mitte.

Michaeli suusaõnnetusega seondub palju muinasjutulist, mida tund-tunnilt meieni tuuakse: M. S. tõttas appi oma sõbrale, kuid siis kukkus; M. S. aitas enne õnnetust hättasattunud lapsi jne. Lisage sinna Meribeli nõlvade sinitaevane ja puhtaima lume rüü ning muinasjutt ongi valmis. Michaeli õnnetus ei ole vaid traagiline kukkumine, vaid see on ka üks suur lugu, millest osavamad dokumentalistid kas õhema ajalehelisa või dokumentaali kokku filmivad. Vormelilegend Ayrton Sennast on kõike seda ju tehtud. Muuseas, nii kolmekordse maailmameistri Senna kui ka seitsmekordse maailmameistri Schumacheri õnnetuse puhul on mängus kiiver, mis purunes. Esimesele see saatuslikuks saigi. Teise saatus ripub jumalikul vaekausil.

Et sport on suurem meelelahutus kui kontserdisaalides või teatrisaalides tehtav, ei muutu vist eal. Loodetavasti ikka tervenev ja meid edaspidigi rõõmustav Michael loob selle ülitraagilise õnnetusega endale uue loo, lisades hoogu spordi ja kultuuri meelelahutuslike ja reklaamimõõdete võrreldamatusele.

Aga ka kultuurisaalide kangelased kukuvad, teevad avariisid, kaotavad elusid, kuid nende traagika ei satu meediaväljaannete seesuguse tähelepanu alla. Eestis kindlasti mitte, kui see just ei müü. Aga kes olekski see, kes suudaks Euroopas ja sealt edasi üle maailma vormelipiloodi kuulsust ületada? Nii õõvastav kui see  «ületada» ka siinses kontekstis ei tundu, ei usu ma eales, et mõne kunstniku, helilooja vm õnnetus leiaks seesugust kajastust ja tähelepanu kui Michaeli oma (kui sa just Michael Jackson ei ole – aga tema oli ju Ameerika). Hoidku jumal, et seda ei peaks üldse vaja minema.

Michael, kes oma elu esimese auto sõitis puruks juba nelja-aastasena (loe: nelja-aastasena), on vaieldamatult spordimaailma paavst, kelle nime teavad miljardid ja kelle spordipaavstinimi võikski olla Michae­l – oma kättesaamatuses, oma jumalikus puutes, silmavaates, läheduses, kuulsuses ja võimus.

Grenoble’i haiglapalatit ümbritseb praegu samasugune pühalikkus ja tähelepanu nagu Sixtuse kabelit paavsti valimiste aegu. Küllap on seal haiglas ka keegi, kes tema jalgu peseb. Võimalik, et seda tuleb ühel päeval tegema paavst ise. Oodatakse häid sõnumeid ehk valget suitsu. Kas kellelgi tuleb nüüd ja kohe meelde eelmise või praeguse paavsti nimi (ja see ei ole vormelilegendi kuulsusega Johannes Paulus II)?