FOTO: Urmas Nemvalts

Balti koostöö – tundub, et leedulased vilistavad ühiste eesmärkide seadmisele

Peaminister Andrus Ansip polnud aastavahetusel oma rahvaga. Ta pidas kõne hoopis lätlastele ja läti keeles. Mitte lihtsalt paberilt tõlget ette vuristades, vaid olles ilmselgelt (kõvasti?) vaeva näinud, et teha seda õige hääldusega – lätlastele arusaadavalt. Läti sai eurotsooni ja kahe riigi peaministrid võtsid automaadist välja esimesed kupüürid.

Eesti praegune vanem põlvkond meenutab heldimusega kunagist Kekkoneni eestikeelset kõnet Tartu Ülikooli aulas. Vaevalt küll, et Ansipi lätikeelne kõne samasuguseks legendiks saab. Selleks on olud liialt erinevad. Õnneks! Siiski on iga austusavalduse üks mõõdupuu just isiklik panus ja pingutus – meie peaminister näitas Läti ja Eesti inimestele sümboolselt, et Eestile on Balti koostöö oluline.

Leedu peaminister Algirdas Butkevičius ei osalenud sellel tseremoonial Riias, vaid oli perega hoopis Araabia poolsaarel Dubais puhkamas. Lätlased ütlevad viisakate võõrustajatena, et vast jäi nende kutse pisut hiljaks, ning meiegi ei pruugiks sellele seigale tähelepanu pöörata, kui see poleks nii kurvastavalt iseloomulik kogu Balti koostööle Butkevičiuse valitsuse ajal. Konkurents ja erimeelsused (detailides) on alati riikide suhete loomulik osa. Suur küsimus on aga see, kas tegelikult tahetakse strateegilist koostööd ning ollakse valmis selle nimel ka midagi ohverdama või mitte.  

Balti koostöös on olnud aegu, mida võiks iseloomustada näiteks väljendiga «Eesti arrogants». Meie Balti saatusekaaslased tundusid kunagi Eesti välispoliitika vedajatele mitmeti kolhooslikud ja korralikult vahatatud parketil kuidagi naeruväärsed. See oli siis, kui meile oli eluliselt oluline kasutada ära, et ajalugu oli avanud akna, et liituda läänemaiste organisatsioonidega kindlalt ja lõplikult, ent meist lõuna pool ei tundunud olevat selleks piisavalt otsustavust ega suhtlemisoskust.

Praegused ülesanded erinevad toonastest. Eestile on eluliselt tähtis saada üle sellest, et Euroopa Liidu südame jaoks oleme mitmes mõttes kui kauge saar. Seda nii energiaühenduste kui ka transpordi ja viimaks, ent vast kõige olulisemana ka julgeolekukoostöö mõttes.

Rail Balticu areng toppab just Leedu tõttu. Ühise tuumajaama kava on pandud kalevi alla. Positiivsete näidetena koostööst saame tuua ühisrinnet põllumajandustoetuste teemal ELis ja suhtumist idapartnerluse eesmärkidesse.

Regionaalsete huvide ja nendega seonduvate projektide eestvedaja (?) tundub praegu olevat just Eesti. Meie peaminister peaks järgmiseks kõnelema leedu keeles leedulastele, ja nii, et me sõnum jõuaks nii peadesse kui südametesse, sest me vajame Balti ühtsust väga konkreetsete eesmärkide nimel.