Võitle, Schumi, võitle!

Michael Schumacher Foto: A.Peegel

Seitse maailmameistritiitlit, kümned F1-sarja rekordid ja ajaloo parima võidusõitja tiitel ei maksa Michael Schumacheri surmaheitluses – karm, kuid tõde – midagi. Maksab elutahe, sitkus ja saatuse soov.

Keegi ei tea võitluse hetkeseisu – kas on kaalud kaldu siin- või sealpoolsuse poole. Ei tea arstid, ei lähedased, ei keegi maistest. Teab taevas, kuid taevas ei ütle. Jääb üle vaid loota, paluda õnnistust ja hõigata, kasvõi endamisi: võitle, Schu­mi, võitle! Hõigata Schumile täpselt nii, nagu hõikaks igale teisele, kes seisab Hadese kuningriigi väravas, kesk Styxi piirijõge, ja üritab äraviivale voolule vastu ujuda.

Pühapäeval Alpides suusatades kukkunud Schumacher viibib endiselt Grenoble’i haiglas, endiselt kunstlikus koomas. Uut infot ei ole. Olukord pärast kaht operatsiooni on stabiilne, kuid kriitiline. Endiselt. Eile sai Schumacher 45 aastat vanaks.

Saatus on äraarvamatu. Schumacher elas üle aastad vormelitsirkuse peaesineja rollis, saamata ainsatki tõeliselt ohtlikku traumat. Janu kiiruse ja ekstreemsuse järele – vaid surmapõlglikke kroonitakse tšempioneiks – sai rahuldatud suuremate probleemideta. Avarii motovõistlustel tõi kaasa kaelavigastuse, kuid see oli pigem tööõnnetus kui saatuse näpuvibutus.

Õigupoolest poleks Schumacher saatuse näpuvibutust niikuinii hoomanud. Või kui oleks, siis vaadanuks kõrvale ja teinuks mõistmatu näo. Kui su kütuseks on adrenaliin, mida tuleb põletada tohututes kogustes, annad end paratamatult jumala kätesse. «Langevarjuhüpped, suusatamine, mootorrattasõit, ratsutamine,» loetles Schuma­cher kord oma hobisid. «Mulle meeldib nende tegevuste puhul piiride otsimine, piirini jõudmine ja olukorra kontrollimine. Mulle on alati meeldinud just niisugune noateral kõndimine.»

Väidetavalt läinud Schu­macher Prantsusmaa Alpide suusakeskuse kivisel laskumisnõlval appi sõbra tütrele – ta hoidnud silma peal mitmel lapsel –, kukkus ja lõi pea vastu kaljunukki. Ei mingit hullumeelset kihutamist suuskadel alla kaljuseinast, ei mingeid hüppeid üle kuristike.

Õnnetuses tunned sõpru. Alles nüüd, kus Schumacher vaagub elu ja surma piiril, võib mõista, kuivõrd ta maailmale korda läheb. Seni oli ta iidolistaatus arvatav, nüüd nähtav. Saksamaa kui sünnimaa, Itaalia kui Ferrari-maa, maailm kui Schumacheri talendi austaja ja aastaid kestnud etenduste publik... Kõik on hinges koos tema abikaasa Corinna, tütre Gina Maria ja poeg Mickiga. Kõik loodavad, kõik usuvad.   

Schumacher pole tavapärane suurilmastaar, kelle looming on tegelikult «looming», mis kustub koos temaga. Schumacher on legend, kes nihutanud piire. Ta on vormelimaailma Pele või Muhammad Ali või Michael Jordan või Wayne Gretz­ky. See, kes tahab saada kõigi aegade parimaks vormelipiloodiks, peab alistama mitte pelgalt Schumacheri tulemused, vaid kerkima samaväärseks iidoliks kogu oma sära, kire ja pahedega.

Aga nagu öeldud, ei maksa ses võitluses senised oskused, tiitlid ega tahtmine. Keegi ei tea, mis juhtub homme või ülehomme. Küll on selge üks: Schumacher, ka siis, kui Styxi vool ta juba nüüd kaasa peaks viima, on elanud suurepärast elu, saanud teha seda, milleks jumal ta loonud, ning teinud seda väga hästi.

Ent ükski võitlus pole lõppenud enne, kui see on lõppenud.

Võitle, Schumi, võitle!