Henrik Roonemaa FOTO: Erakogu

Sõitsin eile lõuna ajal autoga mööda Tallinna ringi ning Google Maps juhatas telefonis teed minu jaoks võõrasse kanti. Ühel hetkel hüppas aga ekraanil lahti aken, kus üks suur Tallinna kauplus teatas, et neil on nüüd alanud allahindlused. Ahaa, väga huvitav, mõtlesin ma, reklaam on jõudnud ka Google Mapsi ja lausa päris agressiivselt.

Valdav osa sellest internetist, mida me iga päev kasutame ning millest me heas ja halvas mõttes sõltume, ongi tegelikult ju reklaamiäri. Google on maailma suurim reklaamifirma ja teenib reklaamide näitamisega rohkem raha kui näiteks kõik USA ajalehed või ajakirjad kokku.

Alanud aastal näeme aga kindlasti, kuidas muudel meile tuttavatel veebilehtedel näidatavate reklaamide hulk kõvasti suureneb. Kui kellelgi oli veel arvamus, et sotsiaalmeedia on imeline altruistlik tööriist kõigi maailma inimeste ühendamiseks, siis varsti näeme, et selle kõrval on ta ka oma omanikele raha tegemise masin. Lava on etenduseks valmis, nüüd on aeg alustada.

Facebooki parem veerg näeb juba ammu välja nagu ajalehe kuulutuste rubriik. Eelmisel aastal jõudsid reklaamid ka Facebooki mobiilirakendustesse. Uuest aastast hakkavad meie Facebooki-uudislinti tekkima ka videoreklaamid, loomulikult isekäivituvad. Instagramis (mis on Facebooki oma) saab alates eelmisest aastast igaüks ka videoid üles laadida. Ühe hiljutise uuendusega tegid nad nii, et Instagrami vaadates hakkavad need videod nüüd ka automaatselt mängima. Video maksimaalne pikkus on 15 sekundit, mis on juhuslikult USA telereklaamiklipi standardpikkus. Twitter haaras kontrolli oma sisu üle eelmisel aastal enda kätte. Vanasti oli suur hulk veebi- ja mobiilirakendusi, mille abil Twitterit kasutati, ja innovatsioon selle alal oli kõva, nüüd on neile seatud ranged piirangud. Twitterit tuleb vaadata täpselt nii, nagu Twitter seda soovib, isetegevust ei lubata. Järjest enam näeme Twitteris ka säutse, mis tunduvad võõrad ja mille alla on kirjutatud «Promoted by… » ehk kes selle eest maksnud on.

Gmailis on ühe postkasti asemel nüüd mitu: kirjad jagunevad automaatselt postkastide vahel ära ja üks neist kannab ka reetlikku nime «Promotions». Jah, muidugi ilmuvad sinna ka aeg-ajalt Google’i enda müüdud reklaamkirjad, mis pole otseselt sulle saadetud. Ning kes on välismaal Youtube’i kasutanud, teab hästi, et pea iga klipi ees on reklaamklipp, Eestis pole ma säärast asja veel kohanud.

Aga kõige suurem põhjus, miks ma reklaamihüpet julgen ennustada, on asjaolu, et kõik nad on nüüd börsifirmad ja börsil on teatavasti raha see, mis loeb. Neil lihtsalt ei jää muud üle kui hakata senisest kõvasti agressiivsemalt reklaame näitama, sest turu ootused neile on väga kõrged. Üks Wall Street Journali ajakirjanik näiteks arvutas välja, et kui Apple’i aktsiat hinnataks samamoodi, kui turg praegu Twitterit on hinnanud, oleks Apple väärt 23 triljonit dollarit. See on rohkem kui kogu USA riigivõlg! Tegelikult on Apple’i turuväärtus praegu 500 miljardit dollarit. Muidugi ei oota keegi Apple’ilt kümneid või sadu kordi kasvu, küll aga, nagu Twitteri taevasse sööstnud aktsiahind näitab, oodatakse seda sotsiaalmeedia staaridelt.

See Google Mapsi kaubamajareklaam osutus muide valehäireks, tegemist oli hoopis mulle saabunud SMSiga. Märgiline on aga see, et minu arvates oli see täiesti normaalne ja isegi natuke lahe, et kui ma kaubamajast mööda sõidan, saan telefoni infot sooduspakkumiste kohta. On täiesti kindel, et millalgi avaneb ka see reklaamikanal.