Olev Remsu

FOTO: Ergo Kuld

Enamik inimesi tollest kaugest ja hilisemastki ajast on läinud ajalukku oma vallutustega, aga Jeesus kuulub nende väheste hulka, kes on meie meeled vallutanud ühtki maatükki hõivamata, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Kunagi hõiskasid biitlid: me oleme kuulsamad kui Jeesus Kristus! Seejärel vabandasid – ei, me ei ole nii kuulsad kui tema. Märkame siin oma motivatsiooni leidmist teiselt, ent olgu pealegi, see on nii inimlik. Tundub, et kuulsust ei ole Jeesus oma tegevuse eesmärgiks seadnud, ent ometi on ta ilmselt lääne tsivilisatsiooni kõige kuulsam... kes või mis? Raske öeldagi.

Enamik inimesi tollest kaugest ja hilisemastki ajast on läinud ajalukku oma vallutustega, Jeesus kuulub nende väheste hulka, kes on meie meeled vallutanud ühtki maatükki hõivamata. Jeesuse ja kristliku jumalaga on täna aga mingil viisil ühenduses umbes kaks miljardit inimest.

Kes ta siis oli? Kes ta võis olla?

Ise ei kirjutanud ta vist ridagi, teame teda vaid uue testamendi ja apokriivade kaudu, otsijad on leidnud märke vanastki testamendist. Meieni ulatanud kirjasõna järgi ei ulatunud tema tegevusterritoorium oma kodust kaugemale kui sadakond kilomeetrit, saladuseks jääb, mida ta tegi teismeliseea lõpust kuni kolmekümneseks saamiseni. On spekuleeritud, et viibis Indias, sai seal mõjutusi budismist. Teda on peetud vabadusvõitlejaks Rooma ikestajate vastu, Saulust (varjunimega Paulus) Rooma mõjuagendiks, kes selgemast selgemad teesid müstikaks ja impeeriumile ohutuks pööras.

Tihti süüdistatakse usklikke silmakirjalikkuses, kuid minu meelest asi nii hull ei ole. Pigem võiks variserlikkusekuradit ehk leida nii-öelda passiivsetelt kristlastelt, kes kardavad kahjustada oma positsiooni ühiskonnas, täidavad selle vältimiseks rutiinseid kombetalitusi ega avalda oma tegelikke mõtteid.

Mulle tundub, et meie sisekaemusel näikse olevat kolm olemust – emotio, ratio ja religio – ning vastavalt sellele on ka meil vähemalt kolm tõde. Ja ükski pole teisest halvem, mingil määral läheb inimkonnal neid kõiki vaja. Harva esinevad need puhtal kujul, usun, et nii inimesiti kui ajastuti on ikka tegemist tajumuste kombinatsioonidega. Kauges minevikus domineeris ehk emotio, keskajal kindlasti religio, tänapäeval vahest emotio ja ratio sulam. Kui uskuda vastavat kirjandust, siis oli keskajal 99 protsenti inimesi usklikud. Jumalasalgaja peale vaadati toona nii, nagu meie suhtume pedofiili. Vähemalt Euroopas. Ratio peab seda aega pimeduseks, religio hingevalguseks ning vaagimisel ja otsustamisel, kumba neist õigeks pidada, avaneb võimalus heita pilk enda sisse.

Usun, et kombinatsioonidest on kõige harukordsem ratio ja religio seos, arvatakse, et need kaks meie tajumust välistavad teineteist täeisti. Mäletame, et Prantsuse revolutsiooni ajal ristisid jakobiinid, ise emotio-raevus, Jumalaema kiriku ümber Mõistuse Templiks. Ometi olen ma enda meelest näinud ratio ja religio ühendustki, siis, kui ma mitukümmend aastat tagasi käisin Vanemuise stuudio keeleloenguil. Neid pidas Uku Masing. Lugedes meie teolooge-publitsiste, on mul tunne, et Masing pole ainus.

Ennast määratleksin ma ratio-inimeseks, agnostikute sekti kuuluvaks. Kindlasti on minust hullemaid ateismiusu jüngreid, selliseid, kes peavad jumalat julmaks koletiseks ja kirikut kõige kurja lätteks. Nagu seda tegid valgustusajal prantsuse entsüklopedistid. Või eitavad loomist ja loojat sootuks, diagnoosivad usu neuroosiks nagu mõned psühhoanalüütikud.

Ma kalduksin arvama, et keegi või miski tekitas kunagi Suure Paugu ning siis taandus see tekitaja delikaatselt areenilt, ja nüüd juba neliteist miljardit aastat ei anna ta endast vist märku. Vähemalt mitte mulle. Elu sünd on minu arust elementaarosakeste müriaadi juhuslik ja küllap õnnelik kokkutabamus.

Ja Jeesus oli igale oma...

Religio-inimesed peavad teda olendiks, kellena jumal ise külastas meie maad, meie mateeriat. Kui ma väga ei eksi, siis ei pea meieni jõudnud kirjaridade järgi Jee­sus ise ennast jumalaks, samuti mitte ka inimeseks. Siin ja seal ütleb ta end olevat jumalapoja ja tee jumala juurde.

Emotio-inimesed arvavad tajuvat jumalat, Jeesust ja teisigi ekstaasis, ratio skeptitseks, ütleks, et joovastus ei too tõde. Emotio’t mõjutab ristiusu tohutu levik, kaks miljardit usukaaslast ja 2000-aastane ajalugu näib kõik tõestavat. Ratio ütleks, et hulk ei tõesta midagi, piisaks vaid ühest juhust, mil jumal oleks teaduskindlalt fikseeritud, oleks kõik selge. Religio- ja emotio-inimesed usuvad, et suhtlevad taevaste jõududega vaid valitud siseringile mõistetavate salamärkide kaudu, ratio küsiks, milleks selline kamuflaaž. See oleks ju jumalale, nagu teda esitletakse, endale kahjulik, kasulik üksnes kirikule, mis sellele kavalale mängule ehitubki. Tulgu kõigekõrgem ilmsiks, näidaku meile näpuga ja otse, mis õige, mis vale, mis hea, mis halb! Emotio lubab Jeesuse ja teiste pühakute kohale tühikargajaidki, horoskoobitegijaid, selgeltnägijaid ja teisi šarlatane, mis religio meelest on lihtsalt reeturlik kuldvasika kummardamine. Ratio väidaks, et usul ja ebausul pole põhimõttelist vahet, ent samas möönab ristiusu vaieldamatut, ehk suurimat mõju meie tsivilisatsioonile, millist pseudoiidoleil muidugi pole.

Kirikukogudel kõrgete vaimulike poolt kinnitatud kolmainudoktriini järgi on Jeesus jumalinimine. Emotio’t see ehk vaimustab, puhtal ratio’l on seda raske mõista, paremal juhul ta möönab, et headus ja elutahe meie sees otsib ikooni, milles väljenduda. Ma julgeksin oletada, et kirikukogudelgi domineeris see haruarv ratio ja religio liide. Kuidagi teisiti ju kolmainudoktriini luua ei ole vist võimalik, samuti mitte lahti mõtestada.

Aastasajad kirikukogudest hiljem püüdsid Martin Luther ja teisedki protestandid mõistuse abil jumalani ja jumalapojani jõuda, uskusid, et jõudsidki, pärast võitlesid oma veendumuste eest, kiriku reformimise eest, relv käes. Katoliku ja õigeusu kirik ei usu, et jumal oleks ratio abil tajutav, nemad on eelistanud emotio ja religio kombinatsiooni, ning see kaksiktundmus võtab seletamatu ja kütkestava ime omaks. Protestandid süüvisid piiblisse, katoliiklastel ja ortodoksidel pole seda raamatut eriti vajagi, selle asemel on neil võimas arhitektuur ja pimestavad interjöörid, lummav muusika, nõiduslik liturgia ning uskliku side jumala, Jeesuse ja Jumalaemaga kiriku vahendusel. Tegevususk protestantliku mõistususu asemel. (Meil esines tegevususku väheke vennastekoguduste näol luterluse sees.) Sealjuures on Jumalaema Jeesuse ema. Paistab, et katoliiklastel ongi Püha Maria (meil Neitsi Maarja) saanud populaarsemaks kui Jeesus. Siit vaatab vastu ehk suurima pühaduse, nimelt emaduse austamine. Jumalaema hool Jumalapoja eest vaimustab hinge, täidab emotio- ja religio-, ent ka ratio-inimese südame ülluse ja aukartusega. Ja mida muud ongi vaja elu jätkuks, küsiks ratio, kes leiab siit looduse kaitsemehhanismi meie liigi säilimiseks.

Religio ja emotio väidavad, et Jeesuse õpetuse fantastiline levik muutis terve maailma uueks. Ratio küsiks, mis siis ikka nii väga muutus, Orjus jäi Roomas alles ka siis, kui ristiusust sai Rooma riigusk. Ka ei hoidnud kristlus ära tolle maailmaimpeeriumi osade kokkuvarisemist ei viiendal ega viieteistkümnendal sajandil. Ei aidanud kõrgem jõud Jeesuse haua vabastajaidki. Kas oleks renessanss, pangandus- ja tööstusrevolutsioon toimumata jäänud? Lisaks meile tundsid kristluse misjonimõõka eriti valusalt veel põlisameeriklased, põlissiberlased ja paljud teised. Kas tõesti on tänu Jeesusele kurja vähem? Kust te selle võtate? Ratio leiab, et kaunis vähe on veel neutraalseid kinnitusi sellise Jeesuse olemasolu poolt, nagu täna tõlgendatakse uue testemendi peategelast. Jah, leidub arheoloogilist ainest, märkmeid paganlikelt, juudi ja islami autoreilt (isegi koraanis!), kuid need kõik pole üheselt seletatavad ning valdavalt püsib kogu argumentatsioon suuresti kristlikul, seega omamoodi parteilisel kirjandusel. Eks kristlane jälle peab kõike mittekristlikku parteiliseks. Kes ei ole meie poolt, on meie vastu...

Ma arvan, et Jeesuse kohta pole ühtset tõde, ilmselt on nii emotio’l, ratio’l ja religio’l omamoodi õigus. Aga tõde tuleb, selles mõttes olen ma optimistlik. Kes oleks võinud mitukümmend aastat tagasi arvata, et puutüvede aastaringid hakkavad kõnelema? Ma olen ise Taimõril dendrokronoloogia-tööd teinud, tean, millist ümberlükkamatut tõde sisaldavad need aastaringid. Ma loodan, et kunagi leiutatakse selline elektrooniline imevidin, mis teeb avalikuks kõik saladused. Piisab, kui panna see mõne asja (näiteks kirikumüüri) lähedale, ja siis edastab see meile mingil praegu kujutlematul moel kõik sinna salvestunud teabe, ka näiteks kaua tagasi räägitud jutu.

Senini usun ma, et umbkaudu 2000 aastat tagasi sündis Jeesus. Kui just mitte päristema, siis ehk keegi teine samanimeline isik. Oli ju see kaunis poisslapse nimi toona sealkandis üpris populaarne. Ja imelugudel on kombeks haakuda ühe pea­tegelase külge.

Praeguseks on biitlid jäänud kustumatuks hõllanduseks üksnes paari põlvkonna jaoks. Kuid jõulude paiku tuleb taas nende tähetund. John Lennoni «Happy X-mas (War Is Over)» olevat sel perioodil üks kõige enam lingitavaid muusikafaile. Seal on ka sellised read: The world is so wrong (if you want it) / And so happy (if you want it).

Tõlgiksin pealkirja «Õnnelikku talistepüha (Sõda on läbi)». Ma arvan, et Christmas on kindlasti eesti keeli jõulud, ent X-mas’el tundukse olevat talistepüha hõngu. Ja edasi: Maailm on nii vale, (kui te soovite seda), / maailm on nii õnnelik (kui te soovite seda).