Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Marti Aavik: ennetav rünnak

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Kahtlemata pole ülikool kitsalt akadeemilise kogukonna cosa nostra, vaid meie kõigi asi laiemalt. Ülikoolid on mootor ühiskonna vedamiseks, aga ka lolluste pidurdamiseks (see pole vähem oluline!). Siiski võib julgelt suurte summade peale kihla vedada, et küsimusi, kuis ülikoole juhtida ja kuidas seal tulemuslikumalt rahaga talitada, ei saada meedias märkimisväärne publikumenu. Need on asjad, mis justkui peaksid meid kõiki huvitama, aga tegelikult eriti ei huvita.


Läbimurdeid siiski on. Umbes kuu aega tagasi sai nii akadeemilisele kui ülejäänud publikule teatavaks väga äkiline plaan anda otsustusõigus (vähemalt rahakoti ja rektori valimise üle) Tartu Ülikoolis inimestele väljastpoolt ülikooli. Igal juhul on see olnud samm tähelepanu võitmise suunas. Lisaks sellele, et väga radikaalne ja kaugele ulatuv rünnak annab võimalused edaspidi tagasi tõmbuda tegelikult soovitud piiridesse. Kui selline operatsioon läbi kukub, on tagantjärele lihtne rääkida rumalast tormamisest, kui õnnestub, siis sõjakavalusest.

Täna koguneb Tartus ametnike ja teaduskondade esindajate komisjon, et juhtimisreformi arutada. Pole võimatu, et ülikooliväliste inimeste kaasamist osutamiskogudesse tasakaalustatult akadeemilise kogukonnaga käsitletakse juba kui võitu ametnike üle.

Seda enam, et on napilt inimesi, kes arvaks, et väljastpoolt vaatavat pilku või teiste valdkondade inimeste nõuandeid ülikooli(de)l üldse tarvis pole. Küsimus on selles, kes need võiks olla, kuidas neid leida ning ülikooli ja ühiskonna huvides mõtlema ja tegutsema motiveerida. Ja muidugi selles, milline võim neil täpselt olema saaks.

Eelmisel reedel toimunud ülikoolide juhtimise teemalise seminari videosalvestusi saab igaüks internetist vaadata. Minu tähelepanek sealsetest ettekannetest on, et ärijuhtide, advokaatide ja teiste toredate inimeste kaasamine ülikooli otsustuskogudesse pole imevits, mis garanteeritult lahendaks kitsaskohad.

Mis ikkagi praegu takistab palkamast lisaks akadeemilistele juhtidele professionaal­seid (äri)juhte erinevatel tasemetel? Kas tõesti see, et ülikooli nõukogus pole äri- või arvamusliidrite ülekaalu? Kas lugupeetud raadiohääl või teletuttav ühendaks tõesti kuus biokeemia ainekava üheks?

Vastus on reformikava näol valmis, aga küsimusi pole, märkis reedel professor Toivo Maimets. Rektor Alar Karis oponeeris, et enesekriitiliste küsimuste puudumine näitabki, et inimesi väljastpoolt on vaja.
Omalt poolt küsiks: kas etteantud vastusele küsimuste nuputamine on üks Tartu vaimuga ning konstruktiivse aruteluga üleüldisemalt koos käiv nähtus või mitte?

Tagasi üles