Evelyn Kaldoja: seal kaugel Aafrikas

Evelyn Kaldoja Foto: SCANPIX

Poleks Prantsuse sõdurid Kesk-Aafrika Vabariiki (KAV) läinud, käiks seal praegu metsik veresaun, põhjendab kaitseminister Jean-Yves Le Drian sekkumist. Olukorda võib sõnastada ka teisiti: kui selles umbes viie miljoni elanikuga musta Aafrika punktis ei toimuks midagi, mis prantslastele tõsiselt korda läheb, saanuks Le Drian ehk uue aasta vastu võtta rahulikult kodus.

Nüüd kulutas ta aga kaks vana aasta viimast ja uue aasta esimese päeva ringreisile mitte just ahvatlevalt kõlaval trajektooril Mali-Niger-Tšaad, et nende Musta Mandri suurriikidega KAVist rääkida.

Spiegeli arvepidamise järgi olid mullu jaanuaris Malis alanud «Serval» ja novembris KAVis alanud «Sangaris» prantslastele vastavalt 38. ja 39. sõjaline sekkumine Aafrikas pärast seda, kui nad 1960. aastal enamiku oma sealseist kolooniaist priiks lasid. Justkui klavereid põõsas näikse Prantsuse sõdureid vajalikel hetkedel alati teatud koguses juba ette leiduvat kõikvõimalikes hämarates Aafrika kantides.

Küsimusele, miks prantslased KAVi suundusid, võib pakkuda nii selgitusi, mis näitavad Pariisi tegevust sündsa humanitaarinterventsioonina Augustinuse õiglase sõja vaimus, kui ka rikutumat mõttekäiku tekitavaid teooriaid.

Statistika kinnitab, et päästmist vajavatest eludest praegu KAVis nappust pole. Tuhat hukkunut kolme nädalaga ainuüksi pealinnas ning sajad tuhanded pagulased vaid mõne miljoni elanikuga riigis räägivad selget keelt. ÜRO Lastefondi teatel on konflikti käigus pea maha raiutud vähemalt kahel lapsel. Probleeme on mõlemal poolel püssi alla sunnitavate alaealistega. Piirideta Arstid kurdavad, et isegi hõlpsasti ligipääsetavas Bangui lennuvälja pagulaslaagris on nad lõpmatu inimhulga aitajatena üksi.

Teisalt on KAVil vaieldamatult olemas loodusressursid, mis iga vandenõuteoreetiku südame välisinterventsiooni põhjuseid arutades kohe põksuma panevad. Ning kui Prantsuse armee enda pressivideotelt avaneb suhteliselt tüüne pilt mööda Bangui tänavaid patrullivaist sõdureist kohalikega «Ca va?»-sid vahetamas, siis mõnede telekanalite uudistes näeb ka seda, kuidas ajakirjanik peab põgenema Prantsuse-vihas kohalike kõplarünnaku eest.

Kas eurooplastel poleks siis lihtsam säästa oma niigi nappi kaitseraha, sõdurite tervist ja elu ning ühtlasi hoiduda iga kolmanda maailma sõjakäiguga parandamatult kaasnevast ahne kolonialisti mainest? Sulgeda silmad ning tuua välja sõdurid, kelle järel lahkub kindlalt enamik ülejäänud valgetest tunnistajatest – abitöötajad ja press – ning lasta kohalikel ise matšeete ja kalašnikovi abil tasakaalupunkt leida? See ei oleks esimene kord. Aga võib-olla peavad prantslaste ja ka Herman Van Rompuy hoiatused paika? Võib-olla KAVist saabki uus Rwanda, mis vaevab oma ohvrite arvu ja  õudustega lääne südametunnistust kümnendeid, hoolimata sellest, et see juhtus kaugel Aafrikas?