Valdur Mikita

FOTO: Erakogu

Eesti kultuuril on üks spetsiifiline tunnusjoon, mis eristab seda teiste rahvaste omast – meid külastab aeg-ajalt nägemus Hurda tagasitulekust. Jakob Hurdast on ajapikku saanud midagi rahvusliku jõuluvana taolist. Aastaid surume nina vastu klaasi ja usume, et ükskord ta ongi kohal, tohutu kingikott õlal.

Jakob Hurda üleskutsest koguda vana rahvapärimust möödub tänavu 125 aastat. Hurda kogudest sündisid aja jooksul Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Eesti Rahva Muuseum. Kahtlemata on Hurt üks eesti kultuuri kõige enam mõjutanud inimesi. Hurt elas kultuurimurrangu piiril – eestlane hakkas muutuma pärisorjast vabaks talurahvaks, kirjakultuur pühitses võitu vana suulise kultuuri üle. Hurdal vedas: rahvas oli äsja õppinud kirjutama, samal ajal oli elus veel vana suuline pärimus. Ühesõnaga – oli, mida üles kirjutada, oli, kes kirjutasid. Nii sündisid legendaarsed Hurda kogud.

Kuigi ärkamisaegne kultuurimuutus oli tohutu, jäi siiski alles vana talupojakultuuri nurgakivi – inimeste paikne eluviis. See aitas säilitada iseäralikku, Euroopas haruldaseks muutunud paigamälu ning arhailist pärimust. Praegu ületame taas väga olulist kultuuripiiri. Praeguse hetke ja Hurda-aegade vahel valitseb huvitav analoogia. Oleme vahepeal saanud üheks kõige suuremaks digirahvaks, nii nagu 150 aastat tagasi olime saanud üheks kõige kirjaoskavamaks rahvaks Euroopas. Meie seas on veel hulganisti inimesi, kes pärinevad hämarast analoog­ajastust, kannavad endas paigamälu ja suulist pärimust. Ühesõnaga, meil on, keda üles võtta, meil on, kes võtaksid.

Hurt sai vana kultuuri sabast kinni kaheteistkümnendal tunnil. Meie murrang on veelgi kiirem. Selle kirjeldamiseks piisab ühest märksõnast: paikne eluviis. Kui sadakond aastat tagasi oli pärimuse vaatevinklist eesti kultuuri kõige olulisem isik rahvalaulik, siis praegu on selleks maal elav, suurema osa ajast ühes paigas elanud inimene. Need on inimesed, kellel on alles maagiline eluring – nad sünnivad ja surevad samas paigas. Praegu on elus viimane põlvkond, kes on selle eesti kultuuri mitme tuhande aasta pikkuse imelise traditsiooni kandjad. Meie lapsed elavad juba teistsuguses maailmas.

Need viimased päris-maalased võivad osutuda euroopa kultuuri vaatevinklist unikaalseks umbes samal viisil, nagu Hurda kogud tegid ilmakuulsaks meie 19. sajandi rahvalaulikud. Seda argumenti toidab puhas kultuuriteoreetiline põhjendus. Kui Hurda kogud salvestasid täiesti juhuslikult suulise kultuuri üleminekut kirjalikuks, siis praegune kultuurimurrang on seotud digiajastu võidukäiguga.

Kui meil õnnestuks see muutus sama põhjalikult dokumenteerida, nagu seda tegi Hurt, oleks meil täiesti unikaalne andmebaas, mis kirjeldaks ühe kultuuri näitel kahte väga olulist murdejoont.

Erakordseks teeb asja see, et eesti kultuuris on säilinud väga palju arhailise kultuuri elemente. Kui kiri põrkub arvutiga, pole muutus niivõrd suur, ent kui arvuti emaplaadil kargab pärismaalane, muutub asi kaunis pööraseks.

Paigamälu on kõige kiiremini hääbuv mäluliik Euroopas. Meil on veel alles tuhandeid inimesi, kes on traditsioonilise kohapärimuse kandjad. Üldiselt võttes on tänapäeval väärtuslik kõik see, mida ei saa guugeldada. Paigamälu on orgaaniliselt seotud looduslike pühapaikade pärimusega, mis on Euroopas väga unikaalne. See säilis meil läbi aastasadade sel lihtsal põhjusel, et inimesed olid paiksed. Paigamälu on omamoodi eesti kultuuri firmaroog, see, mida teistel enam pole. Ka «Kalevipoja» erilisus seisneb selles, et see raamat kulgeks justkui vanade keelemaastike sees, lugu vonkleb sihitult mööda arhailist pärimust ja reaalseid muistendipaiku. Eestlasel on õnne elada mõnes mõttes oma eepose kaante vahel.

Nii tugeva topograafilise identiteediga rahvaid on Euroopas vähe. Usun, et see aspekt on regilaulude kõrval üks Eesti unikaalsemaid kultuurisaavutusi. Praegu näib see isegi veel tähtsam, sest vana regilaulupärimus on kadunud.

Pöörased hurtsikud ja varastatud näod

Suguvõsauurimine võiks Eestis pisut hoogu maha võtta – ega siis kirikuraamatud kuhugi kao. Ohustatud mäluliikide alla kuulub ennekõike suuline pärimus. Pigem tuleks luua digitaalseid perekonnaarhiive, mis salvestaksid sõnapärimust. Meie ümber on rohkesti inimesi, kes on kui kõndivad Eesti Rahva Muuseumid. Esmajoones tuleks salvestada maagilise eluringi tüüpi inimeste mälu ja mõtteviisi.

Võiksime rohkem usaldada ka intuitiivset pärimuse kogumise viisi. Kui jätta piisavalt ruumi koguja isikupärale, on tulemus kõige parem – seda tõika näivad toetavat paljud suured mälukogumise aktsioonid. Info tegelik väärtus tuleb esile suurtes andmemassiivides. Kui me salvestame massiliselt midagi, siis püüame tõenäoliselt kinni asju, mille peale me praegu ei oskakski tulla.

Nõnda tuleks rutusti teha oma lähikonnas Jakob Hurta või Johannes Pääsukest. Sellest võiks saada hilisem andmebaas nii keeleuurijate, etnograafide kui folkloristide jaoks. Kümne aasta pärast on selle mälukihi püüdmiseks juba lootusetult hilja, sest me kukume lihtsalt üle maailma ääre.

Milline peaks olema see «Hurda klõps»? Pildistada ja salvestada tuleks ennekõike seda, mis ei tule kaasa tulevikumaailma. Kaovad asjad, mille peale on tihti kaunis võimatu tulla. Paljud on ehk kuulnud kummalist legendi Amazonase põliselanikest, miks indiaanlased valgeid inimesi pelgavad. Nimelt on nende hulgas levinud uskumus, et valged varastavad ära nende näod. Kuid näod kaovadki.

Palged vaesuvad, kaob miimika loomulik mitmekesisus. Suurem osa inimestest veedab tänapäeval oma elu ruumides, kannab päikeseprille ja võtab omaks ühesuguseid iluideaale – see loob inimestele uued, anonüümsed näojooned. Paarkümmend kilogrammi elu jooksul näkku virutatud Garnier’ näokreemi teeb viimaks oma töö ja kõik inimesed on lõpuks ühesuguse näoga. Vanadel fotodel on inimesed justkui teistsugused, väljendusrikkamad. Seepärast armastavadki piltnikud pärismaalasi.

Või teine näide: kui pöörastes majades elab eesti külarahvas! Palgid pärinevad vanast rehielamust, maja vooderdas Konstantin Päts, naelad lõi seina Leonid Brežnev. Tema oli muuseas viimane, kes Nõukogude Liidu toitlustusprogrammi toel midagi eesti külasse investeeris. Nüüd istuvad vanakesed sängi veerel, vildid jalas ja vaatavad televiisorit, ajalugu tükkidena selga kukkumas.

Digiarhiiv suudaks sellest metsikust arhitektuurist ehk midagi veel järeltulevatele põlvedele päästa.

Maagilised Hurda kogud

Kuigi Hurda sõnad langesid viljakasse pinnasesse, mõtles praktiline talupojamõistus sada aastat tagasi hoopis nõnda: mis pagana pärast peaksin ma ränga talutöö kõrvalt veel nõdra memmekese soigumisi üles tähendama? Läks mööda sadakond aastat ja nüüd tehakse nende nõtrade memmede soigumiste peal maailmamõõtu tippteadust. Täpselt samamoodi mõtlevad inimesed ka praegu.

Eksivad need, kes arvavad, et Hurda kogud on juba piisavalt põhjalikult läbi uuritud. Iga kultuurimuutus annab vanale uue tähenduse. Kui meil õnnestuks piisava mastaapsusega dokumenteerida praegust kultuurimurrangut, muutub ka Hurda kogude sisu. Need on palju avarama tähendusega kui eesti kultuur. Hurda kogud on kummardus kõikidele põlisrahvastele, keda on maailmas alles vaid käputäis. Tulevikus on võimalik salvestada juba uus mälukiht, kunagi aset leidev uus kultuurimurrang. Nii paisuvad Hurda kogud ajas üha edasi.

Hurda rahvaluulekogude tähendus võib tulevikus lisaks meie enda kultuurile avaneda ka hoopis avaramas perspektiivis.

Esiteks, Hurda kogud eesti ja soome kultuuri vaatevinklist. «Kalevala» on üks terviklikumaid kirja pandud maagilise mõtlemise süsteeme, «Kalevipoeg» on vägev geoeepos ja Hurda kogud jällegi üks maailma parimaid suulise kultuuri dokumente. See vägev kolmik toidab eesti ja soome kultuuri veel aastakümneid.

Teiseks, Hurda kogude tähendus soome-ugri kultuuriareaali vaatevinklist. Ka vene kultuuri soome-ugri juurte otsimine on tänapäeval populaarne teema. Eks kunagi kuulus ka Äänisjärv koos kaljujoonistega «meie» kultuuriruumi. Eesti Rahvaluule Arhiiv jääb alati hiilgavaks võrdlusandmebaasiks ükskõik millise sugulas- või naaberrahvaid käsitleva materjali puhul.

Ja kolmandaks: Hurda kogud osana maailmakultuurist. Tõenäoliselt on see juba praegu üks parimaid põlisrahva suulise kultuuri arhiive maailmas.

Animismi jäävuse seadus

Eesti kultuur on omamoodi ime, saar kaduvas maailmas. Ehkki meie kultuuri kaks aastasadu püsinud dominanti, regilaul ja looduslikud pühapaigad, on praeguseks kadunud (viimasest võib hea tahtmise korral leida üksikuid riismeid), on siiski veel väga palju alles.

Võtame ühe näite. Oletame, et keegi arulage võtab heast peast surnuaial nüri saega juhtumisi maha ühe puu. Me ei hakkaks sellist inimest isegi hukka mõistma – kõik teavad, et on vaid aja küsimus, mil sellist inimest tabab Looduse hirmus kättemaks. Puuvastane kuritegu on Eestis ikka veel esimese astme kuritegu.

See puhas šamanistlik uskumus pärineb kusagilt neoliitikumist ja programmeerib veel praegugi inimeste maailmapilti. Metsarohkus ja paikne eluviis on selle uskumuse läbi aastatuhandete alles hoidnud. Eesti tavaõigus on oma põhiolemuselt animistlik. Animistlik on suuresti ka meie rahvameditsiin. Eestlased on üldse üks väheseid haldjausku rahvaid Euroopa Liidus.

Mulle meeldib Justin Petrone tähelepanek, et eestlaste perekonnaalbumid erinevad kõikide teiste omadest ühe tunnuse poolest – sinna kleebitakse ka matusepilte. Tegelikult on eestlase sõpruskond veelgi avaram.

Tänapäeva eestlase sotsiaalne võrgustik hõlmab lisaks Facebookile ka puid, surnuid ning igasugu muid kummalisi olendeid, kes tänapäeva mõtteviiside tuultes võivad võtta uskumatult veidraid vorme. Kui mõnes teises ühiskonnas tõttaksid meedikud inimesi kibekähku rollist välja aitama, siis meil on see lihtsalt osa kultuurist.

Ühesõnaga, Eestis kehtib animismi jäävuse seadus. Eestis on veel üsna hästi säilinud nii põliskultuur kui põlisloodus. See on tänapäeval väga haruldane kombinatsioon. Eesti kultuuri olemus avaneb kõige paremini mõtteviisi taustal, millesse me ise suhtume kaunis hooletult: eestlane on põlisrahvas.

Põlisrahvaks peetakse rahvaid, kes on elanud oma maal n-ö aegade algusest peale. Selliseid rahvaid on maailmas alles vaid mõni protsent. Just seetõttu kõnelevad Hurda kogud ka kõigi nende paari tuhande põlisrahva nimel, kelle hääl enam ei kosta.

Hurda manifest ehk maapensionäride digiteerimine

Siin kerkib taas üles vana küsimus: mis on üldse eesti kultuuris väärtuslik? Vastus on lihtne: hoida tuleks esmalt seda, mida me peame oma põliskultuuriks. Kõige suurem häda ongi selles, et tegelikult me ei tea, mis on eesti põliskultuur. See ei ole primaarselt esemeline kultuur, ei ole kirjakultuur, ei ole kaasaegne kultuur ega ole ka rahvakultuur selle tavapärases tähenduses.

Eesti kultuuri unikaalsus seisneb paigavaimus, teatud topograafilises ilmutuses, mis on kestnud läbi sajandite, suulise ehk arhailise kultuuri vägevuses, põliskultuuri ja põlislooduse ühtesulamises. See on kihistus, mis pärineb suuresti šamanismi aegadest.

Kahju, et meil pole korralikku käsitlust kultuurinähtustest, millel on šamanistlik juur. Seetõttu ei saa imeks panna, et suuremal osal inimestest puudub vastus küsimusele, mis üldse on eesti kultuur. Isegi Vanemuise kannel on läbi pika rodu taandatav haugi lõualuule, kannel on šamanistlik instrument, nagu võluval moel näitas Felix Oinas. Ka eesti keele põhiosad on küpsenud šamanismi ajal.

Mis siis ikkagi on see «päris» eesti kultuur? Tavapärane jaotus kõrg- ja rahvakultuuriks eesti kultuuri kirjeldamiseks vahest ei kõlbagi. Eesti kultuuri võiks jagada pigem nähtavaks ja nähtamatuks osaks.

Nähtamatu kultuur väljendub harva teosena või esemena, see väljendub pigem uskumuse või mõtteviisi kujul, millel enamasti puudub nähtav vorm. Seepärast ongi kultuuri sellest komponendist kerge mööda või läbi vaadata – kõige unikaalsem osa kultuurist on peaaegu tabamatu.

Minu arust suudaksid digitaalsed perekonnaarhiivid kui üks hajakogude prototüüpe kinni püüda ja säilitada veidi ka kultuuri nähtamatut kihistust. Kultuuri nähtamatu osa on viimase saja aastaga hirmsa kiirusega kahanenud, nähtav osa sama kiiresti paisunud. Enamik kultuure koosnebki peamiselt kõrgkultuurist koosneva «tsentrist» ja selle jalamile kokku tassitud massikultuurist, servakiht on aga kulunud olematuks. Eestis on vastupidi: keskpaik on siin kaunis niru, perifeeria seevastu hiiglasuur.

Siit ka minu veendumus, mis on aja jooksul vaid süvenenud: eesti kultuuri ime ja veel avastamata aare seisneb just selles nähtamatus pooles. Eestis on midagi, mis toodab ja akumuleerib perifeeriat.

Juhiksin tähelepanu ühele olulisele muutusele, mis maailmas on vahepeal juhtunud. Kui sadakond aastat tagasi oli esiisade vaimuvara kogumisel pigem ajalooline väärtus, siis nüüdseks on sellest saanud maagiline varaait tuleviku mõtteviisidele, mudelitele ja ideedele. Perifeeriast on ühtäkki saanud midagi eksistentsiaalset, eesti kultuurist kadunud maailmade pelgupaik, Hurda kogudest vägev paradigma. See murrang on asetanud eesti kultuuri täiesti uude valgusesse, mida pole ehk veel täiel määral märgatud. Eestist on korraga saanud üks inspireerivamaid paiku Maal.

Me elame ikka veel suuresti 19. sajandi kultuurinormide järgi, mis väärtustasid esmajoones autorikultuuri. Hõimukultuur on ikka võõrastütrena selle sabas lohisenud. Nüüd on maailma kultuurilugu tundmatuseni muutunud.

Võimalik, et selle tuuma ja perifeeria kummalise pöördumise tõttu on eesti kultuuril esimesest korda võimalus astuda dialoogi maailma iidsete kultuuritraditsioonidega. Seda lubab eesti maagiline kolmainus: põlisloodus, põliskultuur ja põliskeel. See markeerib meie eksistentsi põlisrahvana.

Võtame lühidalt kokku, kes on eesti kultuuri vaatevinklist praegu meie kõige kallim varandus. Need on mitu põlve ühes paigas elanud inimesed, kelle hingepõhjast võib veel leida arhailisi uskumusi. Paigamälu ja animismi nõiduslik sulam. Need kaks on kõige vanemad osad meie kultuurist, teisiti öeldes – see ongi põliskultuur. Seda maagilist kooslust ei saa enam kinni püüda, kogudes vanavara või rahvaluulet.

Puust kujukesi ja iidseid müüte meie vanaemad-vanaisad enam ei vesta. Ainus sild vana kultuuri juurde viib läbi kummaliste vilksatuste, nagu ülaltoodud näites puu vastu sooritatud kuriteost. Perifeeria püüdmiseks ei sobi tavapärane kultuurikäsitlus. Samas näib just see hämar perifeeria olevat kõige unikaalsem osa meie kultuurist, tegelikult tükike vägevast maailmakultuurist, mille kaotusest hakkame tõenäoliselt aru saama alles siis, kui seda enam pole.

Hurda manifest võiks tänapäeval koosneda ühestainsast lausest: rahva hulgas on levimas ennenägematu kavatsus digitaliseerida oma pensionärid! Meie ees seisab tegelikult järgmine ülesanne: kuidas ühendada Eestis asuv digitaalne ressurss põliskultuuriga? Kuidas ühendada kultuuri kõige vanem kihistus kõige uuemaga, kuidas sokutada šamaani pihku nutitelefon? Inimene, kes selle mõistatuse lahendab, läheb ajalukku.

Aega selle ülesande lahendamiseks hakkab nappima: vahest kõige rohkem kümmekond aastat on see maagiline avaus veel läbitav, siis värav sulgub.