Lembit Ulfsak: poliitika vigastab geneetilist koodi

Lembit Ulfsak Foto: Peeter Langovits

Me oleme viimased seitse-kaheksa aastat elanud ühte kõige kvaliteetsemat elu, mis Eestis on olnud, ütleb näitleja Lembit Ulfsak. Oleme välja tulnud suurtest raskustest ja kui objektiivne olla, siis peaks kedagi tänama. Aga keel keeldub, suu ei lähe lahti, sest tahaks öelda: poisid, kurat, te olete hästi valitsenud, aga te olete vastikud.

Meie jutuajamisele mõeldes mõtlesin Urmas Otile. Teie väga heale sõbrale, mulle väga kallile inimesele. Et mida tema oleks küsinud oma sõbralt 2013. aasta lõppedes.

Nooh... kas nii pidulikuks minna. Me niisama patrasime temaga. Meil olid temaga ikka niisugused kahetunnised telefonikõned, võtsime kogu selle Eesti elu läbi ja siis kolme päeva pärast uuesti. Siis olid elul jälle uued nüansid. Aga ma isegi ei oska arvata... Ta oli üsna irooniline. Aga ta oli erakordselt õiglane ja hoidis alati nõrgema poolele. Ta oleks selle aasta igasuguste vigurite kohta öelnud kindlasti hoopis teistsuguseid asju, kui me eeldaks.

Mõtlete neile sageli, kes olnud ja läinud?

Väga sageli. Sel kuul suri mulle väga kallis koer. Pärast seda oli esimesed päevad ikka väga raske olla. Siis mõtlesin palju nende inimeste peale, kes on kadunud. Ja keda mu koer ka väga hästi tundis. Ükskord tuli Urmas meile, ta mängis koeraga alati, viskas talle tennisepalli, Urmas tuli tennisetrennist, koer jooksis talle vastu, et palli mängima hakata, ja Urmas ei olnud kade mees – ta oli trennist kaasa võtnud 20 palli, viskas neid muru peale laiali ja koer oli suures segaduses, milline neist võtta. Jooksis edasi-tagasi pallide vahel. Jah, mõtlen... Mul on neid lahkumisi selliseid, mis tulevad väga ootamatult, siis, kui ebaõiglaselt on võetud noor inimene. Vanemate minek on loogiline. Minu vanemad elasid pika, ilusa elu. Aga kuidagi kurvaks kisub see teema.

Üks lõppeva aasta märksõnu teie, Eesti riigi ja Gruusia riigi jaoks on mandariinid. Suur tänu teile selle liigutava, inimliku, väga tugeva filmi eest. Tuli see film teile õigel ajal?

Ta tuli nii ootamatult! Mulle ikka tuuakse aeg-ajalt stsenaariume lugeda ja ausalt öeldes olin juba käega löönud. See lugu oli mul paar kuud ümbrikus, laua peal. Laual oli veel paar stsenaariumi. Kogu see asi tundus veidi kahtlase afääri moodi: grusiinlased, mina, peaaegu tõotus, et see roll on just mulle kirjutatud. Ja kui ma kahe kuu pärast ümbriku lahti tegin, lugema hakkasin, ei pidanud enam kümnendal leheküljel vastu, mu käed värisesid, läksin kööki ja panin suitsu ette. On see võimalik?! Et kümme esimest lehekülge on nii haaravad! Ma olen ikka 20. sajandi teise poole produkt, minu maitse ja moraal on tol ajal välja kujunenud. Ma ei suutnud uskuda, et mulle selline lugu üldse Eestis võib kätte sattuda. Selline narratiiv! Sellisel postmodernistlikul ajastul, 21. sajandil, mis pole minu põlvkonna lava.

Mõjus tänastes väärtustes võõrkehana?

Ma ei ütleks nii kategooriliselt, aga nii need asjad praegu lihtsalt on. Aga siis ei tohi lihtsalt toriseda ja nurka kükitama jääda. Nurka võib jääda vaatlema, see vaatleja positsioon on üks põnev positsioon, mis on kõigile vanematele inimestele omane. Aga äkki oli minu ees selline lugu, et isegi kui ma ise seal ei mängiks, siis ma ütleks, et poisid, tehke. Nii kihvt lugu! Siis jäi aga asi katki ja kartsin, et jääbki ära, millest oli mul nii kuradi kahju. Möödus kaks aastat ja me siiski hakkasime seda tegema. Ja siis ma ehmatasin ära muidugi. Head asja on lihtne ära solkida ja tekkis kõhklus, et kas me selle ikka ära teeme. Lugu oli nii hästi kirjutatud. Stsenaarium on teine asi kui ilukirjandus. Stsenaariumit peab oskama lugeda, peavad olema kogemused, ja minu kogemused mängisid kaasa, ütlesid ette, mis asjad on lihtne üle kanda ekraanile, mis asjad olenevalt režissööri fantaasiast saab lahti mängida.

Filmi režissöör Zaza pani mu võtteperioodi alguses kohe ilusasti paika, andis mulle selle õige koridori kätte. Tahtsin ju alguses näitlema kukkuda, aga ta väga delikaatselt ja resoluutselt sättis mu õigesse suunda. Sealt edasi oli ainult lust teha. Ma hakkasin teda väga usaldama ja kogu Gruusia mansaft – kunstnikud, rekvisiitorid, kostüümiinimesed – oli väga töökas, ja seal mängis kaasa Zaza autoriteet. Gruusia üldse väga armastab kino, neil on kauaaegsed traditsioonid, palju maailmatasemel filme välja tulnud. Nad on asjatundjad. See grupp, kes töötas, oli nii professionaalne, kaasa arvatud meie, eestlaste väike grupp. Meie operaator Rein Kotov oli täiesti tasemel partner. Selle järgi, kuidas režissöör ja operaator panevad stseeni paika ja sul on seal pärast lihtne elada, just elada, mitte mängida, tunned ära, et nad on ikka kuradi õigesti kõik ära sättinud. Ja siis läksid need 33 võttepäeva nagu niuhti ja olingi tagasi Tallinnas.

Mis toimus selles stseenis, mida tuli 27 korda teha?

Olime Elmoga akna ees ja ma pidin minema noomima ühte gruusia noormeest. Küll ma läksin valel ajal, küll ma ajasin teksti sassi. Asi on selles, et olen harjunud asju tegema kahe-kolme-nelja duubliga. Aga kui sa oled juba kuus-seitse korda teinud, tuleb mingi kramp peale. Aga samu kangelastegusid tegime me kõik seal. Ühel vennal õnnestus ühte stseeni teha 33 korda. Aga see näitab Zaza perfektsionismi. Ta nii täpselt teadis, mida ta tahab. See pani meie uskuma ja tegutsema. See, et minu eas – mitte et ma oleks seal teatud iga mänginud –, aga et minu sellises eluetapis tuli selline osa, milles ma nii suure vaimustusega kaasa lõin, oli ootamatu.

Olete öelnud, et režissöör Zaza Urušadze küpsetas teie rolli. Samas olite te nii ise, nii meie Lembit Ulfsak. Nii täpne ja oma.

Kui ma teda rolli eest tänasin, siis ütles ta, et jäta nüüd, eks me tegime selle rolli ikka kahe peale. No loomulikult. Tango tantsimiseks on ikka kahte inimest vaja.

Kui palju te tajusite seda filmi tehes, Gruusias elades selle kauni maa toetust, kaasaelamist Eestile, meile mõnes mõttes lootmist?  

Olin korra Gruusias siis, kui Nõukogude Liit lagunes, ja neil oli siis vist 1800 parteid! Iga nurga peal olid erinevad loosungid, parteid, iga partei esindaja pidas kõnet. Vahel nii, et üks partei ühel pool tänavat, teine kohe teisel pool. Nad olid väga politiseerunud ja peale selle väga temperamentsed. Mõnes asjas kohe nii nagu vene õigeusus, et kas tuleb kahe või kolme näpuga risti lüüa ja kui ei löö, siis oled vaenlane. Tol hetkel tundus mulle, et nad ei saa oma riiki mitte kunagi korda. Ja nii läkski. Kuni tuli Mihheil Saakašvili ja mina ei tea, mis imekombel siis muutus toimus. Kas rahvas oli lihtsalt väsinud ja tahtis korda saada või... Ja siis hakkasid oligarhid muidugi möllama. Thbilisi näeb ikka väga idamaine välja, eriti öösel. Seal on igasugu losse, aga üldine elatustase on ikka väga madal. Nii et ega julgenudki öelda, millised meie palgad Eestis on, mis siin tunduvad et noh, on kah, ei ela, ei sure, aga neile poleks julgenud ikkagi neid numbreid öelda.

Aga see nende poolehoid Eestile on aastatega välja kujunenud. Et näed, nemad said, nemad saavutasid oma eesmärgid. Usun, et sama suhtumine on ka Leedusse ja Lätisse. Siin mängib kahtlemata rolli ka see, et eestlased olid Nõukogude Liidus ikkagi selline lemmikrahvus. Nõukogude ajal oli Gruusias väga tugev varjatud korruptsioonisüsteem, millest laia lõuaga ei räägitud, aga see oli müstiline! Seal oli nii, et kui juuksur sai kliendi käest kümme rubla natšaid, siis ta järgmise poole tunni jooksul andis selle taksojuhile. Ja nii see kümme rubla lihtsalt tiirles, kõik andsid kõigile kogu aeg. Üldkokkuvõttes olid nad sama vaesed kui teised nõukogude inimesed, aga näiliselt olid nad rikkad. Ja Gruusia iseloomu juurde käib ka see, et neil läheb ikka väga palju energiat vile peale. Juba kaugelt on kuulda, et vile kostab, ja siis alles ilmub asi ise.

See aitas meie tööle väga kaasa, et kogu külarahvas, kogu grupp tundis väga suurt sümpaatiat meie vastu ning meie tulime sealt ära, rääkides ja meenutades neid kui ikka ideaalseid partnereid.

Teie ja Elmo Nüganeni eesti inimese kujud on väga kõnekad, iseloomulikud. Sel ajal kui teie pommitamise järel appi tõttate, teatab alahoidlikum, talupoeglik eesti natuur Markus: «Ma olin puu otsas! Noh, peidus...» Milline inimene eestlane teile paistab?

Kogu Gruusia spetsiifikas contra Eesti tuleb väga hästi välja see, et neil on veres austada vana inimest. Loos on ka mitu korda sees, et sa oled vana mees, ma kuulan vanu mehi ja selle pärast ma teen nii, nagu sina tahtsid. Kujutan ette, kuidas kusagil Eesti külas üks samasugune eesti poiss ütleks, kui oleks kaklus või midagi sarnast, et «kuule, vanamees, ära mölise!». See on alus, millest hakkab kõik pihta, mis tundub meile veidi võõras. Et miks need poisid kuuletuvad... Ma ise nägin ja tundsin, kuidas vana mehe kultus on seal meeletult suur.

Meie Elmoga oleme nii üldinimlikud. Ei saa öelda, et just eestlased on sellised või teistsugused. Me armastame teinekord teada, et see on Eesti värk, ainult Eestis on nii. Ei ole. On üldisemad instinktid. See on küll eestlaslik instinkt, et kui kartul on maha pandud, üles kasvatatud ja algab sõda, siis ei kujuta keegi ette, et kartul jäetakse maha. Nende kultuuris on kartuliks siis mandariinid.

Sõda käib ja Markus muretseb oma saagi päras – see on täiesti mõistetav. Selle paradoksi peale ongi meie, kahe eestlase sõprus üles ehitatud. Samas on see väga irooniline, annab inimliku dimensiooni. Elmo mängitud Markus siiralt usub, et Vene sõdurid tulevad ja aitavad tal saagi ära korjata. Et maksab raha või annab kasti mandariine, aga ära nad kindlasti korjavad.

Aastaid tagasi olen veel sealkandis filminud, siis Abhaasias. Siis nägin esimest korda, kuidas terve mäenõlv oli mandariine täis. Toona oli see selline valuuta, et kui lennukisse läksid, siis oli pool lennukit mandariinikaste täis.

Olen ka sageli mõelnud, et kui palju on see Eesti, kui palju Gruusia film. Kui taandada kõik muu, siis on see sügavalt sõjavastane film. Ja selge on ka see, et kui inimesed on elanud Gruusias, nagu need kaks eestlast, Ivo ja Markus, siis midagi jääb sellest kultuurist külge. Neis on veerand grusiini, kuigi Markusel löövad välja eesti talupoja instinktid. Aga selles, kuidas ta talle pakutud rahast ära ütleb, on midagi väga lõunamaist.

Mu sõbrad Gruusias käisid filmi vaatamas ja olid rõõmsad, et eestlased ja grusiinid naeravad ühe ja sama koha peal.

Arvata võib.

Üks filmi peategelastest, kaukaaslane Ahmed ütleb teile: «Sina, eestlane, tuled mulle, kaukaaslasele, sõnapidamisest rääkima?» Ja see hetk filmis, see sõnapidamise lubadus on väga kaalukas – elu ja surma küsimus. Kas kirja pandud sõna, antud sõna peab? Teie olete pidanud?

Nooh... Olen selles eas, kus on raske valetada. Ega siis see sõnapidamine mul kogu aeg sajaprotsendiliselt välja tule, aga ma olen kuidagi aastaid kultiveerinud endas, et kellaajast ja sõnast ei saa taganeda. See on mulle palju ebamugavusi valmistanud, aga olen ikka püüdnud sõna pidada. Või teine variant, mis on filosoofilises mõttes kõige õigem: ära anna sõna, kui sa ei valda situatsiooni. Piinlik ennast kiita, aga ma olen püüdnud sõna pidada. Mitte alati, aga nüüd vanemas eas küll, mil paljud mõtted, arusaamised, kümme käsku kohale jõuavad.

Ahmed ütleb ka filmis: ärge usaldage kõiki, kõik inimesed ei ole head. Mina eelistaks elus pigem lauset: alati usu võõraste lahkusesse.

Selle asjaga ei tohi ka väga naiivseks minna. Sest kui ümberringi käib sõda ja kui sõja üks pool on teisest religioonist, peab olema väga ettevaatlik. Sest sõnapidamine, samas petmine, kavaldamine – see on idamaades täiesti lubatud ja aktsepteeritud asi, sest vaenlasest tuleb jagu saada. Sealkandis ma oleksin küll väga ettevaatlik oma sõna andmiste ja oma sõna pidamistega.

Üldiselt häda neile kristlastele, kes lähevad islamimaid torkima. Ma ei tea, kas vastasin teie küsimusele, aga ma oleksin väga ettevaatlik. Üldse väga ettevaatlik, kui sõda käib. Üldse, kui on konflikt. Ka täiesti rahulikul territooriumil võib olla poliitiline võitlus. Valimistel ajal näiteks. Kus ma ei usaldaks, elu on näidanud, et teatud poliitilisi liikumisi ma ei saa usaldada, ma oleksin pigem skeptiline. Elu on näidanud. Ainult väga naiivsed inimesed võivad seda öelda, et poliitikas peab olema sõnapidaja ja aus. Sest seal käivad hoopis teised mängud ja meiesugused lihtsad inimesed peaksid olema natuke ettevaatlikud oma väljaütlemistega, sest naiivsuses võib iseendale traumasid tekitada. Arvan, et kui normaalne inimene saab natukenegi maailmaasjadest aru, siis peaks ta poliitikast eemale hoidma. See võib rassi ära rikkuda. See võib inimese geneetilist koodi vigastada. Sest seal käivad teistsugused võitlused. Meie poliitika baseerub ju ajalehtedel, sellel, mis seal kirjutatakse. Isiklikult ei tunne me neist ju suurt kedagi. Loeme lehtedest, kusjuures seal käib ka ju kottimine veel erinevate ajalehtede vahel, kes toetavad eri jõude, ja siis sina, naiivne talumees, istud kodus ja hakkad laia lõuaga arvamust avaldama. Sa ei tea üldse, mis seal taga on! Ega see maailm ole nii aus ühtigi. Aga üldiselt inimestel on ikkagi mingisugused looduslikud instinktid niiviisi sätitud, et sõber tunneb sõbra ära. Kas lõhna järgi, ühe lause järgi. Ma ei ütle, et kohe esimesele peab kaela langema, prooviaja ehk peab ka tekitama, aga inimesed tunnevad õigeid asju ära. Ainult naiivne ei tohi olla.

Niipalju loodust meis on ikka alles, et oma instinkte kuulata?

Ega see loodus kuhugi kao. Nii nagu igal kevadel lähevad puud lehte, samamoodi on ka inimestevahelistes suhetes. Ikka abiellutakse, armastatakse, pettutakse – ainult et igas inimeses võiks olla üks paras annus künismi. Aga tõesti paras annus. Sest kui sellest üle läheb, siis vist võiks poliitikasse minna. Siis oled õige mees sinna astuma.

Kas Sirbi ümber toimuvast saite aru? Kõik loomeliidud, kes püsti tõusid ja suu puhtaks rääkisid, kas nemad tegid enesele liiga, nagu ütlete? Et tuleb hoolikas olla, mida välja öelda. Et endale mitte traumat tekitada.

Ah nüüd on siis nii, et minu arvamus on veel puudu selles Sirbi asjas? Mul puudub arvamus, sest ma polnud Sirbi sihtgrupp ja lugeja. Aga läkski nii, et esimese Sirbi ma ikka ostsin ja vist lugesin läbi kah. Mitte vist, vaid lugesingi. Aga ma arvan, et selle Sirbi peatoimetaja lood ja seal mõned veel võiks anda mõnele meditsiinimagistrile. Ta saaks seda asja uurida veidi ja arvan, et sealt saaks ühe huvitava magistritöö kokku kirjutada. Psühhiaatriaalase. Ja siis ostsin teise numbri ka. Seal oli uus klient – Jaak Allik. Sealtki võiks keegi bakalaureusetöö valmis kirjutada. Ühe igiliikuri arvamus. Nii et mul arvamus puudub. Aga kui kõik need arvajad nimeliselt ritta seada ja võtta Sirbi honorarinimekiri ette, siis usun, et need suures osas kattuvad. Siin oli tegemist suures osas ikkagi tantsuga hüvede ümber.

Aga ma ei olnud selles situatsioonis üldse verejanuline. Olin jälgija, itsitasin. Mind ajas kogu see asi naerma, sest midagi traagilist ma seal küll ei leidnud. Ma olen oma elus küll ja küll neid koondamisi ja lahtilaskmisi üle elanud. Kui on tegemist korraliku töötajaga, siis ta leiab töökoha väga ruttu. Kui ei leia, siis oli õige, et lahti lasti. Kogu tantsu juures anti vastu hambaid läbi Langi ka Ansipile, tõmmati tallegi kott pähe, kogu Reformierakond sai. Nad oleks muidugi parema meelega kottinud Jürgen Ligit või Ansipit ennast, aga nüüd aeti vaene Rein Lang sinna kotti. Aga kui Langi äärmiselt subjektiivne ja kohati rumal kõne riigikogus välja arvata, siis...

(Draamateatri garderoobi, kus vestleme, mühab sisse Ain Lutsepp, Ulfsaki garderoobikaaslane, Eesti Teatriliidu juht. «Ta on parim,» ütleb ta ja ootab teekaaslast kohvile. «Tulen, tulen, mine nüüd ära, mul läheb mõte meelest,» teatab Ulfsak. Just Lutsepp oli see, kes loomeliitude kohtumisel Langiga nõudis sõnaselgelt ministri lahkumist.)

... siis tegelikult anti Langi kaudu kõigile nendele ülbikutele, keda on Reformierakonnas muidugi palju. Aga repliigina – Lang on andekas ja asjalik mänedžer, ikka juhtub vigu. Minu silmis on ta ikkagi üks sümpaatne putukas. Ma saan kuskilt otsas aru, et kultuurirahvas tegi Reformierakonnale ära, läks ikka lõrinal kallale, ja nad on selle kuhjaga ära teeninud. Aga! Oletame nüüd, et nad kaovad areenilt... Küll me kunagi kahetseme, et neid ei ole enam. Sest need kombinatsioonid, mis meid ees ootavad, on minu jaoks katastroofilised. Roosakas katastroofiline aeg võib meid ees oodata. Kangesti ootan, et mingeid ohverdusi tehakse, sest muidu võib meid ikka väga kehv aeg ees oodata.

Rein Langil oli parlamendis võimalus, riiklik tribüün, suurim tähelepanu – tal oli hetk korrakski tunnistada, et on tehtud vigu ja on oldud ülbik. Et veidigi pingeid erakonnalt maha võtta. See praegune hüsteeriline vaenamine … me keegi ei tea, kuhu see viib.

Kristlikus kultuuris oodatakse inimeselt seda, et ta palub vabandust. Isegi kui ta süüdi ei ole. Või kui ta on natukene süüdi. Selle asemel ilmutab Jürgen Ligi iga natukese aja tagant enese õigustamiseks artikleid. Kui mina oleks Reformierakonna eesotsas, siis ütleksin: «Mehed, lõpetage see möla ära!» Targem annab järele. Hakkame nüüd asja natuke kokku korjama. Niikaua kui nad samas vaimus jahvatavad, iga kuu protsendikene toetust kukub. Millest oleks mul väga kahju, sest ma ei näe muid kombinatsioone, mis Eesti elu võiks edendada. Sest mina leian, et me oleme viimased seitse-kaheksa aastat elanud ühte kõige kvaliteetsemat elu, mis Eestis on olnud. Oleme välja tulnud suurtest raskustest ja selge on see, et kui objektiivne olla, siis peaks kedagi tänama. Aga keel keeldub, suu ei lähe lahti, sest tahaks öelda: poisid, kurat, te olete hästi valitsenud, aga te olete vastikud.

Teater ja näitlejad on läbi aegade ikka näitlejad ja teater. Sel aastal on aga teatri roll, võtame NO99, ühiskonnas kuidagi avalikum, sekkuvam, klaarivam.

Nagu ütlesin – ma olen 20. sajandi teise poole esindaja ja olen alati suhtunud ükskõikselt poliitilisse teatrisse. Mind lihtsalt ei köida see, ma ei taha seda vaadata, selles kaasa teha. See pole ka uus asi, Brechti ajal oli samamoodi, aga mind see ei tõmba. Mulle ei paku see huvi, mina olen selline köögipoliitika uurija. Kui nüüd hakata arvama, et ma tean ka sellest kõigest midagi, siis tegelikult ma ei tea, mis toimub.

Lihtne on valitsemist naeruvääristada, aga keda siis lõpuks naeruvääristatakse? Meie enese väikest riiki, meie oma inimesi.

Mida tähendasid kinniste suudega kultuuritegelased? Mis see oli? Ma ei tea. Ma ei arva sellest midagi. Ma olen teise seina nael.

Olete öelnud, et iga näitleja sooviks tegelikult teha kino, aga kõigil see ei õnnestu.

Kui praegu Eesti seriaale vaadata – seriaalid ei ole küll muidugi kino, aga läbi kaamera see maailm üles võetakse –, siis usun, et seesugust võimalust ei olegi Eesti näitlejatel kunagi olnud. Pole olnud võimalust nii palju kaamera ees olla. Meeldib see lugu või mitte, aga see annab näitlejale väga palju juurde. Rääkimata sellest, et see on väga suur majandusharu. Läbi nende seriaalide olen enese jaoks mitmeid näitlejaid avastanud. Eks ma ikka ju vaatan ja leian, et see näitleja sobiks väga hästi kinno. Nii nagu George Clooney sai seriaali kaudu üheks Hollywoodi number üks näitlejaks. Nii on ka Märt Avandi tulnud läbi selliste teleasjade. Erakordselt ereda tähena. Samuti Mait Malmsten. Neil on ees särav tulevik.

Kas peab paika ütlus, et osaleda halvas filmis on sama, mis tulevikku sülitada? Et teater annab siiski iga kord võimaluse parem olla.  

Näidake mulle üht näitlejat, kes teab ette, et see film, kuhu läksin, tuleb kehv. Olen üsna palju seda kõike teinud ja tean, et üsna andetust loost võib režissöör väga kihvti asja kokku panna. Mina nii ei julgeks öelda.

Olen oma elus palju filme ära öelnud. Kindlasti rohkem, kui neid teinud olen, kohe kindlasti rohkem. Aga neist ehk ainult pooled olen ära öelnud seetõttu, et mulle ei meeldinud see lugu. Aga väga võimalik, et olen ära öelnud, kuna mulle ei meeldinud režissöör, väga võimalik, et mulle ei meeldinud sel hetkel üleüldse tööd teha, väga võimalik, et ma olin kinni teise asjaga. Mina oma kogemuse põhjal võin öelda, et kui sa ei katseta, siis sa ka ei tee midagi, siis ka ei tule midagi. Näitleja peab töös olema. Istudes kuskil kamina ees ja oodates, et tuvi toob hea loo, võid kaotada vormi. Nii nagu juhtus minuga «Mandariinide» ajal, et esimesed kaks-kolm päeva pingutasin, tuletasin meelde seda elukutset, pingetest lahti saamist, harjumist oma lemmikpartneriga – kaameraga. Ma pole elus kellegagi nii palju kinos kokku puutunud kui sellesama kaameraga. Selle rauakolakaga. Aga sa pead temaga suhtlema. Eks me oleme kõik erineva iseloomuga, erinevat õpetust saanud. Arvan, et näitleja ei tohiks oma olemuselt üldse olla fanaatik, mõtlejana fanaatik. Tuleb vigurit ka teha! Tuleb riski peale minna, tuleb proovida. Siis tuleb ka armastus.

Ehk on see vale mulje, aga mulle tundub, et teil on olnud võimalus elus valida. Ära öelda. Või on tulnud teha ka tööd töö pärast?

On. On, on! On olnud vaja raha teenida. Aga kino, see atmosfäär on minu jaoks selline... Ütleme, et on inimesi, kes armastavad kalal käia, seenel käia ja neid ei huvita, kas nad saavad kala või kas metsas on seeni. Ma lihtsalt tahan selles atmosfääris olla! Minu jaoks on see, kui ma kodust välja sõidan, kui ma riidesse panen, kui kaamerat üles pannakse... Mul hakkab siis nagu hobusel esimene jalg vastu maad käima, niimoodi põnksuma ja sooviksin ihhaaa teha! Loomulikult on olnud elus pettumusi. Kõige halvem asi, mis kinos võib olla, on loll režissöör. See on ikka päris kole asi.

Aga poole pealt ära ju ei kõnni.

Ei kõnni. Nagu mulle nõukogudeaegne tippnäitleja, hea sõber Aleksandr Gaidanovski ütles, et kui sa oled sattunud halba filmi, tajud, et see on väga halb film, halb režissöör, siis sa ei tohi hakata seal hästi mängima. Sest siis sa rikud oma rolli ära, siis sa rikud filmi ära. Sa pead mängima täpselt sama nõmedalt, kui kogu seda asja tehakse. Tookord ma ei mõistnud teda. Aga hiljem sain aru, et see on kõigis meeskonnamängudes nii. Jalgpallis, korvpallis – sa ei tohi hakata soolot panema. Tuleb hakata partnereid vaatama, nendega stiililiselt ühtlaselt asja tegema. See on üks väga kummaline mõttekäik Saša poolt.

Ellujäämisvõte.

Filosoofia. Sest sellesse elukutsesse on sisse kirjutatud, et võib välja tulla, aga võib ka mitte. Selline risky business. Ja kui sa iseennast, sind ümbritsevat ja oma tööd surmtõsiselt ei võta, vaid otsid mõnu, fun’i, siis on seda lihtsam teha. Mitte kunagi, kui sa teed tööd hea tujuga, viskad villast ja režissöör on lõbus mees, mitte kunagi ei ole need filmid nässu läinud. Seal tuleb sisse täiesti uus dimensioon. Karlssoni ütlus – kui nalja ei saa, siis mina ei mängi – on üks maailma geniaalsemaid. Ma kirjutan sellele loosungile kolme käega alla.

Üks mu tuttav kirjeldas, kuidas ta märkas teid Armeenias tänaval kõndimas ja kuidas inimesed jäid seisma, vaatasid teile järele. Te olete Eesti sajandi filmistaar, aga see tuntus, mis teil on väljaspool Eestit – seda on raske kellelgi järele teha. Teie kuulsust Eestis ei tajutagi!

Mis sellest tajuda! Uudistesaadete ilmaennustajad või kes nad on...

...ilmatüdrukud ja -poisid...

...ilmatüdrukud ja poisid – neid tuntakse kindlasti rohkem. See on üks selline 12. järgu tähtsuse asi. Tuntakse või ei tunta.

Teie väärtustamise, hindamise mastaap on lihtsalt nii võrratult suur!

Mu isa ei saanud kuidagi aru, et tema on vana, väärikas töötaja, mina alles lõpetasin kooli, ja kõik tema töökaaslased saatsid mulle tervisi. Et olid kinos näinud. Mu isa ei saanud aru, mis jama see selline on. Ma olen näinud ikka elus sellist näitlejate populaarsust, et ma ei tea... Need režissöörid, kellega tegin Ulenspiegeli filmi Mosfilmis, tegid hiljem ühe filmi Alain Deloniga. Temaga oli kaks või kolm võttepäeva, ta kinkis need päevad Mosfilmile. Võtted olid Pariisis. Ta peideti ära, sätiti filmimine paika, öeldi «Kaamera!», toodi ta välja ja kui 15–20 sekundit kestnud stseen lõppes, oli seal juba 100 000 inimest vahtimas. On olemas fenomenaalseid tüüpe, kes teevad rahvamassid lihtsalt ära. See karisma on ka poliitikas. Võtame Mussolini või Hitleri või ka Mandela näiteks. Nii on ka näitlejate hulgas. Tihtipeale on arusaamatu, et miks ja kuidas just see inimene rahva jumalduse teenib.

Venemaal on armastus oma kangelaste ja poegade vastu erakordne. See vene armastus on nii suur, et kägistab ära inimese.

Teid armastatakse Eestis samuti. Ja te olete kuidagi sujuvalt liigsest tähelepanust, intervjuudest pääsenud.

Habe püsti banaalsusi loopida, et vaat, mis asja mina nüüd välja mõtlesin... Ma ei tea. Ei ole vaja. Oma positsiooni või paiga saad kätte siis, kui õpid vaatama tarku inimesi enda ümber. Või tarku inimesi meie riigis. Või Euroopas. Mida rohkem sa tarku mõtteid loed, seda vähem tahtmist on endal kaasa targutada.