Juhtkiri: ka sent on raha
19. mai 2010, 10:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euro ei tohi olla hiiliva hinnatõusu ettekääne
Kaupmehed ja söögikohtade omanikud kinnitavad, käsi südamel, et euro tulekut hindade hiilivaks tõstmiseks ei kasutata. Kaubandus-tööstuskoda valmistab ette ausa hinnastamise kokkulepet, millega ühinemine peaks olema tagatis tarbijale, et see kaupmees ei ole euro tulekut hinnatõusuks kasutanud. Konjunktuuriinstituut lubab luubiga iga hinnatõusu jälgida.
Kõik see on muidugi tore, kuid ikkagi peab ka tarbija õppima 15,6ga jagama. Sest kinnitustele vaatamata pole kaupmehed olnud seni kuigi innukad tarbijate usaldust ära teenima. Täpsemalt – nagu see tihti on, rikub ühe eksimus või ülbus kogu valdkonna mainet.
Rimi keti üleolev käitumine lihasõjas on veel paljudel meeles. Kütusemüüjad tõmbavad naftabarreli hinnatõusu maailmaturul varrukast alati, kui on vaja hinda tõsta.
Euroliitu astumine tõi kaasa hinnatõusu, mis põhines suuresti vaid tarbijate valmisolekul hinnatõusuks.
Just seda viimast – valmisolekut hinnatõusuks – ei tohigi tarbija enesele praegu lubada. Mõnes mõttes teeb masuaeg meile siin teene, sest inimesi, kes ei taha praegu võimalikust hinnatõusust midagi kuulda, on nii palju, et selle hulga kriitiliste ja hinnatundlike tarbijatega on kaupmees sunnitud arvestama.
Oma osa on siin ka niinimetatud tunnetuslikul hinnatõusul. Näiteks tassi kohvi maksumust või saiapätsi hinda 0,0X sendi võrra ülespoole ümardada oleks justkui loogiline, kuid tarbija tajub seda oma rahakotis ikkagi kallinemisena, sest mitu väikest ümardamist teeb lõpuks kokku senisest suurema summa ja euro sent on kallim kui praegune krooni sent.
Kuid näiteks teatas Eesti Loto eile, et euro tulek viib ilmselt turult 10-kroonise lotopileti. Nii mõnigi söögikoht peab praegu mugavat plaani arvestada väikseima vääringuna vaid 50-sendiseid. Olgu nende ettevõtjate põhjendused millised tahes, tarbijasõbralikkusest see ideoloogia igatahes ei kõnele. Nii ongi aeg, et ka Eesti tarbija hakkaks jalgadega hääletama ega maksaks vaguralt igat hinda, mida nõutakse. Lotopileti puhul on see muidugi keeruline, kuid mugavamat söögikohta valida on lihtne.
Oma rahakoti huvides peakski tarbija juba nüüd jälgima hinnasiltidel nii kroone kui eurosid ning mõttes veidi korrutamist ja jagamist proovima. Ning miks ka mitte – kes arvab, et võiks end juba praegu harjutada münti väärtuslikuks pidama, võtku ette õppereis Lätti: üks euro on 0,7 latti ehk 70 santiimi ning see tähendab, et Lätis on ka odavast metallist raha väga väärtuslik.