Rahvakogu korralduslikke küsimusi arutavad sotsioloog Juhan Kivirähk ja kodanikuaktivist Urmo Kübar.

FOTO: Liis Treimann

Nii aasta alguse Rahvakogu kui augustikuine Arvamusfestival, iseenesest eraldi ja üksteisest sõltumatud üritused, kõnelevad siiski ühest asjast: ei taha monoloogi, tahame kaasa rääkida, kaasa mõelda, kaasa otsustada.

Rahvakogu kodulehel ripub ka täna, detsembri lõpus üleval ajagraafik: ettepanekute kogumine jaanuaris 2013 – analüüs veebruaris 2013 – arutelupäev aprillis 2013 – seadusemuudatused aprillis 2013. Täpselt nii ka läks, välja arvatud viimane punkt: seadused on riigikogus endiselt muutmata. Kas see tähendab, et Rahvakogu kukkus läbi? Ei, nii öelda ei saa. Riigikogu ikkagi tegeleb Rahvakogu ettepanekutega, mitmes punktis on juba kokku lepitud ja lähikuudel seadusi ka muudetakse.

Suurendatakse parlamendist välja jäänud erakondade rahalist toetust, vähendatakse partei registreerimiseks nõutavate liikmete arvu, vähendatakse väiksemate erakondade kautsjonit, täpsustatakse erakondade rahastamise reegleid, keelatud annetuste sisu ja tagajärgi, suurendatakse järelevalve võimalusi. See ei tähenda, et Rahvakogu tehtud ettepanekud sada protsenti läbi lähevad, aga suund on nendes küsimustes selline, nagu Rahvakogu soovis. Seda möönab üks Rahvakogu korraldajaid, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu juhataja Urmo Kübar.

Kui jätta aga konkreetsed seaduseparagrahvid kõrvale, kuidas siis üldisemalt hinnata Rahvakogu tulemuslikkust? Laias laastus on siin kolm käsitlust. Üks on üsna kriitiline, seda on esitanud näiteks Priit Hõbemägi. Selle järgi lasi Rahvakogu ennast võimu(erakondade) poolt kodustada. Algne õhin, siiras soov midagi muuta ja teistmoodi teha, kodanikualgatus ja protest sumbus bürokraatlikesse aruteludesse ja tüdimusse. «Ühiskondliku aktiivsuse hiilgav taltsutamisaktsioon,» hindas Hõbemägi mõni nädal tagasi Rahvakogu (Delfi, 23.11). Samasuguseid mõtteid väljendas aga ka ajaloolane Jaak Valge, tema ennustas lausa aasta tagasi, et niimoodi Rahvakogu ja Jääkeldriga läheb.

Teine vaade Rahvakogule, samuti kriitiline või vähemalt skeptiline, on tulnud poliitikutelt ja sellel teemal on mitu korda sõna võtnud riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste. Kriitika all on olnud Rahvakogu suutlikkus probleemidest «tõsiselt ja asjalikult rääkida», Rahvakogu funktsioon/legitiimsus üldse ja selle suhted traditsiooniliste riiklike institutsioonidega (riigikoguga). «Riigikogu ei saa olla Rahvakogu täitevorgan,» sõnastas Maruste selle konflikti (Postimees, 17.12).

Ja kolmas vaade – positiivne – tuleb Rahvakogu organiseerijate endilt. Nemad leiavad, et vaatamata vigadele, vaatamata seadusemuudatuste venimisele ja et need ei lähe täielikult Rahvakogu soovide järgi, oli tervikuna tegu ikkagi vajaliku, hästi õnnestunud ja positiivse protsessiga.

Omast vaatenurgast on kõigil õigus. Vastuolud tulevad ilmselt just sellest, et pole konsensust küsimuses, mis oli Rahvakogu eesmärk ja ülesanne. Võib ka lihtsamalt küsida: mis asi see Rahvakogu üldse oli? Vaatamata oma nimele ei valinud rahvas Rahvakogu, küll aga valib rahvas riigikogu. Samas on kõlanud ja kõlab arvamusi, et sõltumata koostamise põhimõtetest on Rahvakogu rohkem rahva nägu, riigikogu aga rahvast võõrandunud.

Paratamatult toob see kaasa kahe institutsiooni konkurentsi. Kahtlemata oli Rahvakogu elluärkamises ka protesti parteide, praeguse poliitika tegemise süsteemi ja väljakujunenud poliitilise olukorra vastu.

Eesti Koostöö Kogu juhataja ja üks Rahvakogu organisaatoreid Olari Koppel ütlebki kokkuvõtteks: «Ses suhtes on Rahvakogu veidi ka temaga seotud ootuste ohver, reetes paratamatult ka laiema avalikkuse veidi napivõitu teadmisi selle kohta, kuidas demokraatlikus parlamentaarses õigusriigis õigusakte menetletakse ja jõustatakse.» Ka Urmo Kübar lisab, et eelkõige oli Rahvakogu eesmärk näidata, et rahulikult, asjalikult ja kompetentselt arutelda ning ettepanekuid teha saavad ka need inimesed, kes ei ole professionaalsed poliitikud või professionaalsed arvajad.

Eesmärk ei olnud riigikogule vastanduda, Rahvakogu ei ole ega peagi olema riigikogu, räägib Kübar. Küll aga on see võimalus teha asjalikku poliitikat näitamaks, et see ei ole ainult riigikogu komisjonide, valitsuskabinettide nõupidamiste või ETV kolmapäevaõhtuse «Foorumi» pädevus.

Siit – me suudame asjalikult arutleda ka väljaspool traditsioonilisi institutsioone – on hea teha hüpe teise lõppenud aasta olulise sündmuse, nimelt augustis Paides toimunud Arvamusfestivali juurde. Osaliselt Rahvakogu ja Arvamusfestivali organiseerijad kattusid.

Mõnes mõttes viitab see ka kahe sündmuse ühisosale ehk informeeritud debatile, arvamuskultuuri edendamisele, oskusele rahulikult ja analüüsivalt mõtteid vahetada. Tõsi, üks osa Arvamusfestivali autoritest on üsna jäigalt selle vastu, kui Arvamusfestivali seostatakse Rahvakoguga. Nad ütlevad, et tegu on ikkagi täiesti erinevate üritustega, mille juured ja teke ei ole ühesugused.

Ilmselt on ka siin põhjuseks Rahvakoguga kaasas käinud poliitilised ootused ja poliitiline vastandamine, asjad, millest Arvamusfestival ei lähtunud. Kuid laiemalt vaadates on ka mõistetav, miks neid kahte sündmust tahetakse vaadelda koos.

On ju viimasel kahel-kolmel aastal sageli kuulda olnud etteheidet, et Eestis peetakse üha enam monoloogi ja üha vähem dialoogi (eriti võimupositsioonil poliitikute poolt), ja selle taustal on nii Rahvakogu kui Arvamusfestival märgid, mis ütlevad, et tahame teha asju teistmoodi. Kuidas mäletab tulevik neid sündmusi?

Arvamusfestival toimub ka järgmisel aastal ja kui korraldajatel jaksu jätkub, siis ka ülejärgmisel, üle-ülejärgmisel ja nii edasi. Rahvakoguga on asi keerulisem. Teada on, et organisaatorid mõlgutavad mõtteid selle üle, kas ja mida teha tuleval sügisel, kas ja kuidas saaks mõjutada riigikogu valimisi.