Märt Meesak

FOTO: Valimised

Eesti vajab rohkem empaatiat ning julgemaid otsuseid, esimeses järgus tuleks vastu võtta mitu ümberkorraldust maksunduses, kirjutab Vaba Isamaalise Kodaniku juhatuse liige, Konguta vallavolikogu esimees Märt Meesak Postimehe arvamusportaalis.

Eesti on jõudnud olukorda, kus kõik mis juba on, tundub püha ja puutumatu. Üritame vaadata ühele poole ja teisele poole naabrite juurde või ka kaugemale, et näiteid tuua. Samas ei julge me olla ise otsustajad ja uute suundade rajajad. Just see ongi Eesti suurim häda ja paigalseisaku põhjus.

Üheksakümnendate alguses oli meis julgust ja tahet proovida midagi uut. Rakendada maailmale ehk võõraid lahendusi ning kombineerida erinevaid süsteeme riigi ülesehitusel ja see tõi ka edu. Tänaseks me vaatame, kuidas teised teevad ja tahame kõike kopeerida. Oleme kaotanud oma innovaatilisuse. Lisaks puudub meil selge siht ja tahe midagi suurt eesmärgiks seada, et selle poole liikuma asuda. Kardame läbikukkumist ja kriitikat. Mitte aga enda rahva, vaid Lääne ning eelkõige Euroopa Liidu sõprade oma. Me elame ja otsustame teistele rahvastele, mitte omadele.

Pakun kaks selget eesmärki, mida võiks hakata püüdma. Esimeseks suureks eesmärgiks peab olema positiivne iive ja rahvastiku väljarände peatamine. See on tänases multikultuurses ja võimalusterohkes maailmas suur väljakutse. Aga seda väärtuslikum see eesmärk sellest tulenevalt ka on. Hoiame oma parimaid poegi ja tütreid kodumaal, pakume neile ka siin need võimalused, mida nad kaugele maale otsima lähevad. Need on hoolivus ja üksteisemõistmine ning seda mitte ainult inimeselt inimesele vaid ka riigilt inimesele. Just sellest viimasest jääb meil aina enam puudu.

Empaatiavõime on valitsejatel kadunud ja ning aina rohkem korrutatakse oma tõde, rõhutades, et valitsejal on alati õigus ning lihtrahval pole sõnaõigust muul ajal kui valimistel. Mitte ei kujune vaid on juba välja kujunenud, et meie kõigi kodumaal on kindlad peremehed valitud ning nende valitsemine ongi lõputu ja piiranguteta. Otsused ei pea sündima ühiskonnaga koos, vaid kitsas siseringis. Lihtne kodanik peab riigi heaks andma kõik ja nägema palju vaeva, kuna oma riik ongi kallis üleval pidada. Valitseja aga on teinud juba niigi palju, et on nõus olnud raskel ajal valitsema. Kritiseerimine oleks peremeestele liiga tegemine ja nende suure panuse mutta tampimine. Sellise suhtumisega meie ühine riik kaugele ei jõua. Võim võõrandub iga päevaga rahvast, kusjuures varsti pole nii enam võimuritel rahvast vajagi – nad ju ei tunnusta peremeeste rasket vaeva rahvast teenida.

Perekond, lapsed ning vanemate hakkamasaamine ja tunnustamine ühiskonnas tuleb seada prioriteediks. Alati ei piisa lastetoetuste väikesest tõusust. Ehk on vaja midagi suuremat ühiskonnas kokku leppida. Ka siin tuleb mängu hoolivus ja empaatiavõime ühiskonnas. Olgu seda siis tööandja, naabri, kaaskondlase tänaval või bussis suhtumisega lapsega peredesse meie ümber. Me ei tohiks unustada hetkeksi, et lapsed on meie tulevik. Aga tulevik on meil kõigil ühine ja ühiskonnas elades teineteisest sõltuv.

Tulevikule suunatud ühiskond mõtleks iga oma kulutatud ressursi hoolikalt läbi. Seda just hariduse valdkonnas. Haridus on vajalik, kuid meie väheste võimaluste raames tuleb kehtestada meie ühise raha eest hariduse omandamisel ka kohustus seda õpitut ühisesse kogukonda mingi aeg tagasi panustada. Selleks tuleks õpingute lõpus siduda lõpetanu kodumaaga ajaks, kuni õpingutele panustatud vahendid on tagasi antud meie enda ühiskonda teenides. Täna oleme olukorras, kus ühist ressurssi kasutatakse küll enda koolitamiseks, kuid ühiskonnale ei pakuta selle eest midagi. Jagatakse ainult kaugelt teisest riigist kriitikat võimaluste puudumise üle kodumaal. Kritiseeritakse neid, kelle vahendite ja panusega ennast koolitati.

Teine suurem eesmärk peab olema ühtlane regionaalne areng meie väikesel kodumaal. Väärikalt ja võrdsete võimalustega peab saama elada nii Võmmorskis, Vilsandil kui ka Tallinnas. Selleks tuleb teha hulga vajalikke ning tänast stagneerunud olukorda muutvaid otsuseid. Alustades haldusreformiga, kus lisaks piiridele vaadatakse ümber omavalitsuste õigused ning kohustused. Muudetakse vajaduspõhiseks seadusandlus ning korraldatakse ümber maavalitsuste ja omavalitsuste liitude roll. Antud struktuurüksused tuleb panna tööle reaalsete eesmärkide ja ülesannetega, mitte hoida neid iganenud vanade traditsioonide juures. Eriti puudutab see kohalike omavalitsusi, kus täna nagu kohustused ja õigused on, aga vahendeid ja otsustuspädevust pole. Meie ühine ressurss ei kulu enam ammu vajaduspõhiselt, vaid upub bürokraatiamasinasse ja selle toimimisse ära.

Maksundus on üks riigi isetoimimise alustalasid. Aeg on see ümber vaadata ning usaldust kohalikule tasandile tagasi anda. Selleks saab teha mitu maksunduse ümberkorraldust. Esmalt tuleks anda mingi osa tulumaksu kehtestamise õigus uuel mõistel põhinevatele kohalikele omavalitsustele. Neil on siis lisaks vastutusele kohalike ees ka võimalus reaalselt vastutuse kandmiseks rahalisi otsuseid vastu võtta. Tänane seis on täiesti jabur, kus kõik on valitsuskabinetis otsustatud, kuid otsuste vastutust peavad kandma kohalikud volikogud. Lisaks annaks kohaliku tulubaasi kehtestamine ja ümberkorraldus võimaluse kaotada ära tänased nn keskvalitsuse katuserahad.

Teine maksunduse muudatus peaks olema regionaalne tasakaalustatus ja ettevõtluse regionaalne soodustamine. Selleks tuleb Tallinn ja sealne ümbrus lahku lüüa ühtlasest maksubaasist ülejäänud Eestiga. Esmalt rakendada Tallinna ja selle lähiümbruse ettevõtetele kõrgem tulumaksumäär kui seda on ülejäänud Eestis. Teiseks kehtestada Tallinna ja selle lähiümbruse ettevõtetele mõneprotsendiline ettevõtluse tulumaks.

Kolmas maksudega seotud muudatus võiks olla sotsiaalmaksu puudutav. Ehk oleks meil aeg selline maksubaas kaotada kohustuslike maksude nimekirjast ja see ümber formeerida vabatahtlikuks. Kohustuslikuks osaks võiks jääda kuni viis protsenti sotsiaalmaksu tänasest enam kui kolmekümnest protsendist, mis läheks kiirabi ja erakorralise meditsiini rahastamiseks. Ülejäänud osa oleks iga maksumaksja vaba valik. Kas makstakse kohustuslikult sotsiaalmaksu haigekassale edasi või minnakse otse üle endapoolsele tervisekindlustuse rahastamisele. See annaks võimaluse igaühel otsustada enda tervisekindlustuse planeerimise üle talle sobilikul viisil.

Samuti peaks hakkama töötajate töölepingutes kajastama praegust sotsiaalmaksu kui ühte palga osa, mida ettevõte reaalselt iga töötaja palkamisel kannab. Täna on olukord selline, kus enamik töötajaist ei teagi seda kulu, mida tööandja tegelikult ühe töötaja pidamiseks kandma peab. Nii annaks see ka reaalsemalt õiglasema pildi töötasudest ning võrdlustest meie naabritega. Hetkel on töötasudest kajastamata väga suur osa, mida töötajad oma töötasuna ei arvesta, kuid ettevõtjad tööjõu palkamisel reaalselt lisaks tasuma peavad.

Julgemaid otsuseid ning rohkem empaatiat on vaja. Me ei vaja end juhtima peremehe-mentaliteediga valitsejaid, vaid kogukonda arvestavat ning tulevikule suunatud otsuseid teha julgevaid aatemehi. Austust ja tunnustust tuleks oma tegudele püüda oma rahvalt, mitte kaugelt teistelt organisatsioonidelt ja statistikatabelitest – olgu need siis Euroopas või Ameerikas. Meie kõigi ühist riiki ei muuda paremaks statistika paranemine, vaid külast külasse sõites avanev kenam pilt. Kus maad pole söötis ja majad lagunemas, vaid kus teeäärtes on värvilised uued postkastid, koolide ümber ja asulates on rohkem lapsi ning vanematel jõukust osta lastele toitu nii, et ükski laps ei peaks tühja kõhuga õhtul magama minema.