Lea Täheväli Stroh: muinsus vaatab minevikku

Lea Täheväli Stroh Foto: Sille Annuk

Lea Täheväli Stroh kirjutab, et minnes muinsuste kaitselt üle kultuuriväärtuste hooldamisele, muu­tuks ajaperspektiiv ja inimesed mõistaksid selle vajalikkust palju paremini.

Kolm aastat tagasi esitas riigikontroll muinsuskaitseameti tegevuse auditi, milles kirjutatakse, et riik ei ole teinud piisavalt tagamaks kultuuripärandi säilimine. Audit viitab, et varasemad tegematajätmised ohustavad endiselt mälestiste säilimist ja takistavad valdkonna korralduse efektiivset toimimist.

Muinsuskaitseameti arengukavas 2008–2011 loodetakse, et juba tuleval aastal on kultuuripärand terviklikult väärtustatud, muinsuskaitsetegevus mõistetav ja aktsepteeritud ning populaarne.
Muinsuskaitseametis on küll tugeva missioonitundega ja töökad inimesed, ometi on raske uskuda, et nii lühikese aja jooksul midagi oluliselt muutuks. Seda enam, et majanduslangus on ilmselt just seda valdkonda kõige rohkem mõjutanud.

Kultuuripärandi olukord on endiselt halb, muinsuskaitsetegevuse eesmärgid paljudele mõistetamatud ja konfliktide oht õhus. Arengukava on pigem unistuste ja ambitsioonide väljendus, mitte reaalne töökava.
Muinsuskaitseamet täidab ühiskonnas tähtsat rolli – kultuuripärandi säilitamine on sama oluline, kui looduse hoidmine. Võrreldes aga muinsuskaitseameti töökorraldust keskkonnaameti omaga, selgub, et looduse hoidmine on oluliselt paremini korraldatud.

Keskkonnaameti töö on delegeeritud kuude regiooni, kus lisaks ametivõimu ja riikliku järelevalve ülesannetele korraldatakse ka objektide hooldust ja info levitamist. Tähelepanuväärne on keskkonnaharidus ligi saja õppeprogrammi ja 11 looduskeskusega üle Eesti. Ja keskkonnaametis töötab kümme korda rohkem inimesi kui muinsuskaitseametis.

Kahtlemata on loodusega suhtlemine vahetum ja vastutust mõistetakse paremini. Ent tegelikult on kultuuriloo õpetamiseks ja kultuuripärandi tutvustamiseks olemas samad võimalused. Võib-olla isegi paremad, sest Eestis on ligi 300 muuseumi, lisaks veel arhiivid ja raamatukogud.

Muinsuskaitseametil on aga range ja nõudliku inspektsiooni tööstiil. Niisuguse suhtumisega kaasneb usaldamatus ja vajadus kontrollida. Olles ise ebakindlad ja kartes teha vigu, on kogu asjaajamine muudetud bürokraatlikuks ja keeruliseks. See on teinud mälestiste hooldamise omanikele põhjendamatult kalliks ja aeganõudvaks ning võtab ka suurema osa ametnike ajast, mida muidu võiks kasutada kultuuripärandi säilitamise eesmärkide ja metoodikate selgitamiseks.

Kontrollida on muidugi vaja, kuid eelkõige oleks vaja mõlemapoolseid teadmisi ja oskusi, kuidas kultuuripärandiga ümber käia. Tuleks meeles pidada, et mida teadlikum on rahvas, seda suurem on vastastikune usaldus ja kodanike huvi kultuuripärandit säilitada. Oma kultuuri austamine tekitab austust ka teiste kultuuride suhtes.

Muinsuskaitseameti töökorraldust peab muutma, sest vastasel juhul kulub ambitsioonika arengukava täitmiseks nelja aasta asemel 40 aastat. Kuid kas kultuuripärandit nii kauaks jätkub?

Tänapäeval ei saa enam tegelda ainult muinsuste kaitsmisega, hooldada tuleb kogu kultuurimiljööd. Eesmärk peab olema luua arusaamised kultuuriväärtuste tähendusest ja nendega säästliku ümberkäimise vajadusest. Jätkusuutlikus ühiskonnas on majanduslik areng, sotsiaalne heaolu ja hea miljöö omavahel tihedalt seotud. Kogu elukeskkond peab olema hooldatud, seda tuleb kasutada säästlikult nagu loodust. Praegune ühiskond peab oma vajadused rahuldama nii, et ka tulevastel põlvedel oleks võimalus oma vajadusi rahuldada.

Muinsuskaitset nähakse tihti minevikku suunatud tegevusena, mille mõttest on raske aru saada. Samas on palju väärtuslikku, mida luuakse praegu ja mida tuleks samuti märgata. Me elame kultuuripärandi keskel ja kasutame seda teadlikult või ebateadlikult iga päev. Hoonestus, vanad ja uued traditsioonid, keelekasutus ja kombed mõjutavad meie elu igal hetkel.

Praegu on sõna «muinsuskaitse» saamas aina enam negatiivset varjundit kultuuripärandiga seotud suutmatuse ja sellega kaasnevate konfliktide tõttu.

Muinsuskaitseameti võiks ümber nimetada kultuuriväärtuste ametiks. Minnes muinsuste kaitselt üle kultuuriväärtuste hooldamisele, muutuks ajaperspektiiv ning tegevus oleks suunatud olevikku ja tulevikku. Sellega saaks kultuuripärand selgema tähenduse ja kindlama koha elukeskkonna kujundamisel ning seda hakataks mõistma kui ressurssi.

Hooldatud ja mõtestatud kultuuripärand saab olla paiga iseloomu kujundaja – atraktsioon, mis toidab turismi, kuid on ka paiga identiteedi kandja, mis suurendab ühtsus- ja turvatunnet ning mobiliseerib selle nimel tegutsema, see on ammendamatu teadmiste allikas. Teadvustamata kultuuripärandiga paik on nagu söötis maa, millest tulu ei tõuse.

Tervikliku kultuurimiljöö hooldamise sisuks oleks kultuuripärandi ja ajaloolise järjepidevuse säilitamine, kultuuripärandi tõlgendamine ja mõtestamine ning igapäevaellu toomine. Oluline osa selles töös peaks olema igasugune nõustamine, mis aitaks kultuuripärandit õigesti kasutada ja hooldada. Kultuuripärandi hoidmine on kõigi kohus, kuid riik peab looma eeldused, et kodanikud saaksid seda kohust ladusalt täita.

Nii ulatuslikud ülesanded ei saa olla vaid ühe ametkonna töö. Töö kultuuripärandiga peab olema sisse imbunud kõigisse eluvaldkondadesse ja poliitilistesse otsustesse. Tegevus tuleks delegeerida kohapeale, kus seda on parem korraldada ja kus seda ka reaalselt vajatakse. Kasutada võiks keskkonnaametiga sarnast regioonide jaotust. Tööd regioonis korraldatakse maavalitsuste, omavalitsuste ja piirkonna muuseumide baasil ning tööülesanded jaotatakse nende vahel ära.

Mõistagi nõuaks niisuguse reformi elluviimine palju aega ja raha. Kuid kas kultuuripärand kannatab oodata ja kas kultuuriväärtusi saab rahas mõõta? Rohkem kui aega ja raha on tarvis hankida teadmisi, kuidas tööd paremini korraldada, kuidas kultuuripärandit uurida ja propageerida ning kasutada ja hooldada. See info peab olema usaldusväärne ning teadmiste kvaliteedi eest peab vastutama riik. Sellest tulebki alustada.

Autor on restaureerimis- ja ehitushoolde konsultant.