Kaupo Meiel: pühad kahe püha vahel

Kaupo Meiel. Foto: PP

Luuletaja ja ajakirjanik Kaupo Meiel kirjutab, et jõuluaega kuuluvad kuusepuud, kingitused, tavanditoidud, perekondlikud koosviibimised ja kõige selle nimel tuleb endal naba paigast rabeleda. Uue aasta tervitamine on märksa pingevabam.

Kaks tihedalt teineteisele järgnevat püha pole lõplikult paika loksunudki. Need, kes veel nõukogude aja pärandit kauni lapsepõlvena paratamatult kaasas kannavad, heitlevad kuskil seal jõuluvana ja näärivana, jõulukuuse ja näärikuuse vahel.

Õnneks mõtlevad kaubandus ja reklaamikampaaniad inimeste eest välja, mida millal teha. Mõtlema ei pea, pane televiisor käima ning kordussaadete vahepeal tehakse sulle kenasti selgeks, kas minna valget gospelit kuulama, panna hiljem ahju must verivorst või vastupidi … Must gospel ja valge verivorst? Miks mitte, loogika on sama.

• • •

Mäletate veel jõule? Tundub, et need aasta ühed oodatuimad ja kiireimalt mööduvad vabad päevad olid sada aastat tagasi, aga ei, need olid alles mõne päeva eest.

Jõulud pole ammu enam rahu ja vaikuse ja mõtiskluste aeg. Paradigma, nagu öeldakse, on muutunud. Telereklaamis veerib jõuluvanaks riietunud näitleja püüdlikult soome keeles «joulumöllu» ja jõuab sellega tõele väga lähedale. Jõulud tähendavadki möllu ja aastavahetus rahu.

Jõuluaega kuuluvad kuusepuud, kingitused, tavanditoidud, perekondlikud koosviibimised ja kõige selle nimel tuleb endal naba paigast rabeleda. Vana hea printsiip «kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks» vastab täpselt jõulude tähistamisele.

Vana aasta teelesaatmine ja uue aasta tervitamine on märksa pingevabam. Kombeid pole järgida vaja, võib vabalt võtta. Toiduks ei pea tingimata päev läbi mulgikapsast hautama ja liha küpsetama, võib isegi kuskilt valmis sushi võtta ja on hästi. Kui ise süüa teha ja vahuveini koju vedada ei viitsi, saab kuhugi kõrtsi või klubisse või sõprade poole peole ronida. Variante, kuidas aastavahetust veeta, leidub erinevalt jõuluajast lugematu hulk.

• • •

Kuidas kaaskodanikud talvisesse pühadeaega suhtuvad, on üsna lihtne avastada, piisab, kui võtta mistahes linnas jalutuskäik keskusest eemale. Seal, kus omavalitsus kindlustab ainult ähmaste tänavalaternate kuma, ilmneb pimedal aastalõpul kõige paremini nii sotsiaalse kohustuse tekitamine, sellega leppimine kui sellele vastandumine. Kes mida arvab, on ilm­eksimatult tuvastatav vastavalt fassaadide kaunistamise astmele.

Kõndides neil tänavatel, tekib maju vaadates omamoodi rütm: «jõulud-tropp-tropp-jõulud-jõulud-jõulud-tropp» ja nõnda edasi. Personaalsetest eelistustest sõltuvalt kõlab «jõulud» kas toetavalt või mõnitavalt ja «tropp» samuti.

Näitamaks oma suurt jõulumeelsust, kaunistavad kõige agaramad tulukestega maja katuseääre, kõik krundi piiresse jäävad okaspuud, panevad aeda säravad põdra- ja jõuluvanafiguurid, akendele sel sügistalvel eriti trendika südamekontuuri ning lisaks siia-sinna mõni jõulupärg ja mingi LED-lampidega vidin, mille olemusest kaugemalt vaadates aru ei saagi, aga ligemale vahtima minna ei ole viisakas.

Teine rühm kodanikke, kes on leppinud, et millegagi tuleb pimedust ilmestada ja pühadeaega tähistada, paneb õue ehk ühe riba elektriküünlaid ja maja igale aknale ühe kolmnurga. Ilmselt on Eesti maailma esimene selles edetabelis, mis fikseerib kolmnurksete elektriküünalde hulka ühe elaniku kohta.

Kolmas, iga aastaga vähenev grupp koosneb neist, kes ei kaunista oma kinnisvara mitte kuidagi. Nad ei lase sotsiaalsel survel end kõigutada ning ei pane ei kolmnurka aknale, tilkuvaid elektripurikaid ukse kohale ega paberist lõigatud lumehelbeid aknale.

Nagu sageli, on kõige õigemal teel vahepealsed.

Kui dekoreerimisega üle pingutada, vaatavad kaaskodanikud viltu, et sul on liiga palju raha, ülemäära vaba aega, ülekeev lapsemeelsus ja soov end igal võimalikul juhul teistest paremana näidata.

Ma nägin nende pühade ajal üht viiekorruselist paneelmaja, mis seisis hõredate puude vahel pimedusse mähkununa. Mõnest aknast paistsid küll tavalised toatuled, aga ei midagi jõululist. Erandiks oli üksainus rõdu, mis oli ääristatud eredalt loitva voolikuga ning see säras üle terve kvartali. Võib vaid ette kujutada, kuidas kõik ülejäänud seda ühte korteriomanikku vihkavad.

Samamoodi vihatakse kenas elurajoonis, kus ühele uhkele majale järgneb teine ja veel uhkem, neid, kes oma maja mitte kuidagi ei kaunista, kuid ega nemadki kaua vastu pea. Ühel hetkel lähevad nad poodi ja ostavad kolmnurki. Ühe iga akna jaoks. Nii saavad neistki vahepealsed.

• • •

Vahepealne inimene on kõige ohutum, lausa ideaalilähedane seisund, ning mitte ainult jõulude ajal. Parim töökoht on keskastmejuhil, kellel on parem palk kui lihtsal töötajal, kuid tööd on vähem. Suurest juhist on palk kahtlemata kehvem, kuid selle eest on tööd vähem. Kahjuks ei saa sama öelda ei otse ega ülekantud tähenduses vahepealse aja kohta, aja kohta, mis pole ei päris pühad ega päris tööaeg, vaid midagi ähmast, piiripealset. Lühidalt praegu.

Jõulud on üle elatud, aastavahetus ees. Ühega on korras, teisega saab samuti kohe korda. Mida siis vahepeal teha? Kui tööandja andis pika puhkuse, siis pole vahepeal suurt midagi tarka teha, sest kes siis pühade vahel midagi tarka viitsib teha. Kui pikka puhkust ei antud, siis peab ühe või kaks päeva tööl olema, aga pole needki tööpäevad ega midagi, sest mõtted on hajevil, mõnigi oluline kolleeg on täpselt sobival ajal ise haigeks jäänud või lapse haigeks valetanud, nii et ei liigu ei midagi ega kuhugi.

Need üksikud, kes sel eikellegiajal siiski tööl on, võivad igasugu jama kokku keerata. Ma kustutasin ükskord teisel jõulupühal kontoris tööd tehes ja samaaegselt seda osavalt markeerides ühe võrgukataloogi tühjaks. Seda juba naljalt ei taasta, ainult läbi serveri, ja siis tuli kuskilt vanade failide surnuaiast tagasi selline kuhi iidseid faile, et lappasime neid kolleegiga kolm päeva läbi.

Kõige ilusam ja poliitkorrektsem soovitus, mida anda, on kahtlemata soovitus veeta aeg­a oma perekonnaga, aga selleks peab õige perekond olema ning selles osas vahepealsusega enam läbi ei aja.

Pühadekaardiliku pereta, milles on isa, ema ja vähemalt kaks last, inimesed tambitakse mutta nii järjekindlalt, et vaid õnnekombel on selliseid alles jäänud. Mõne aasta pärast paigutatakse need, kes traditsioonilisele peremudelile ei vasta, sealhulgas mitte ainul­t homoseksuaalsed, vaid samuti heteroseksuaalsed, kuid lastetud paarid, rääkimata lausa vabal tahtel üksikutest, Abrukale loodud reservaati.

Kaikaga vastu pead taotava perekesksuse väga eheda näitena rääkis targas televisioonis tark proua tõestisündinud loo sellest, kuidas isa kinkis pojale motika, aga poeg hoopis ütles, et isa peaks tem­a jaoks rohkem aega leidma, ja läks tuppa tagasi. Ma ei tea, kes on see poiss, kes motikast ei vaimustu, ja ma ei tea, kus ta elab, aga ma leian ta üles ja viin polikliinikusse katseteks.

• • •

Perekond või mitte, võib pühadevahe sisustamine olla paras pähkel, kuid kui veidi edasi mõelda, elame ju kogu aeg kahe tähtsündmuse vahel ja vahel nende nimelgi. Tööpäevad on puhkepäevade vahel, suur osa talvest ja kevadest on jõulude ja jaanipäeva vahel, aasta miinus üks päev on kahe sünnipäeva vahel ja alati on öö kahe päeva vahel. Isegi, kui on halb, on seegi kahe hea vahel. Aita­b nüüd jõulumasendusest, aastavahetusestressist ning pühadevahetühjusest, sest lõppeks on praegu ainulaadne aeg, mil hea on kahe hea vahel.

Autor on Pärnu Postimehe arvamustoimetuse juht.