Aivar Kallam.

FOTO: Erakogu

Tartu Ülikooli majandusharidusega ettevõtja Aivar Kallam kirjutab Postimehe arvamusportaalis, miks tema arvates Margaret Thatcheri poliitikat määranud filosoofia ei tööta päriselus.

Rain Rosimannus väidab, et  Reformierakonna vaated on «Thatcheri vaadetega üsna lähedased ning ta on oma selge maailmavaate ja kaine meele ja tugevusega meile eeskujuks.» (Rain Rosimannus. Reformierakonnal on Thatcheri-sugused liidrid. PM 28.11.13). Millised siis on Margaret Thatcheri vaated? Tähtsaim: omakasu ja ainult omakasu taotlemine üksikisiku poolt. Seejuures omakasu muutub ühiskasuks (SKTks)  turu «nähtamatu käe» abil. Just nähtamatu käsi paneb omakasu taotleva üksikisiku tööle üldise eesmärgi/ühiskasu nimel, kuigi see ei lange kokku üksikisiku kavatsusega. Ehk sisuliselt omakasu taotlev üksikisik toob tahtmatult, enda teadmata, iseenesest  kaasa üldise heaolu kasvu. Lühidalt: omakasu on põhjus, ühiskasu tagajärg ning nähtamatu käsi on suunanäitaja nende vahel.

Mis on siis see nähtamatu käsi? Käsi, mis justkui imeväel, kõigile ootamatult muudab omakasu meie kõigi ühiseks kasuks. Sellele annab parima vastuse Thatcheri suur eeskuju, klassikalise turumajandusteooria looja Adam Smith. Oma teoses «Theory of Moral Sentiments» (1759) kirjutab ta, et loodus on andnud meile karmi käsu, n-ö ettekirjutuse, mis kohustab meid  armastama oma ligimest nagu iseennast. Praktiliselt sama väitis ka Thatcher: «Meie kohus on hoolitseda iseenda eest ja siis aidata hoolitseda ka naabri eest.» (Prime minister Margaret Thatcher talking to Women’s Own magazine, 31.10.1987). Selline ligimesearmastus eeldab tugevat empaatiatunnet igas inimeses. Empaatia ei ole aga midagi muud kui omakasu piiramine teiste/üldise kasu saavutamise nimel. Sisuliselt rõhutakse siin inimese ratsionaalsusele, tema arusaamisele, et ilma teist inimest arvestamata, ilma vabatahtliku koostööta on omakasu saavutamine võimatu. Seepärast on see loodusepoolne (nähtamatu, kirjutamata) käsk justkui meile kõigile (ala)teadvusesse sisse «istutatud». Kuna iga inimene suudab ise loomupäraselt  piirata ehk valitseda omakasu ühiskasu huvides, siis nii saab tekkida harmooniline ühiskond. Ühiskond, milles omakasu=ühiskasuga ehk erahuvid=üldiste (avalike) huvidega. Ja «süüdlane» on selles nähtamatu käsi ehk looduse käsk. Tulemuseks on, et «erahuvid... mitte üksnes ei lange avaliku huviga kokku, vaid on üldise õnne loomiseks piisavad». (Erik S. Reinert. Euroopa Liidu perifeeria primitiveerumine. Tähtsate teadmiste kaotsiminek. Vikerkaar 7-8/2013, lk. 89).  Ehk «pole... vaja... Eesti Vabariiki... et panna inimesed kenasti... koos töötama...». (Igor Gräzin. Eessõna. 01.02.1994. Milton Friedman. Kapitalism ja vabadus. Tallinn 1994). Vabatahtliku turumajandusliku koostöö kindlustab Gräzini järgi «südametunnistus, eetika ja Jumal meis enestes». Seega Igor Gräzin lähtub just nimelt Smithi nähtamatust käest ehk looduse käsust nii nagu ka Margaret Thatcher.

«Jumal meis enestes» muudab inimese ego (omakasu) loomult moraalseks. Sama meelt oli ka saksa 18. sajandi filosoof Immanuel Kant, kes «lootis, et tuleb vaid võimult kõrvaldada väline autoriteet, olgu selleks kirik, riik, kultuur või miski muu –, ja inimest hakkab valitsema moraaliseadus. Iga inimene on loomu poolest varustatud täiusliku südametunnistusega... iga mõistusega olend võib käsitleda ennast universaalse seaduse andjana. Ja kõik ratsionaalsed olendid seavad täitsa iseenesest – kehtima täpselt samad üldised (ja õiged) moraaliprintsiibid.» (Toomas Paul. Katse kirjeldada inimeselooma. Seitse sabasulge. 2009, lk.15).

Tegelikkuses on «Jumal meis enestes» pigem harukordne kui meile omane nähtus. «Heaks» näiteks on erakondada rahastamine.  Aare Pilv kirjutab, et «erakondade rahastamine ei ärata usaldust... aga meile sisuliselt naerdakse näkku ja öeldakse: «See võib ju vabalt nii olla, kuigi me seda ei tunnista, ja te ei saa sinna mitte midagi teha.»» (Vaikiv või kurt ajastu. EPL 19.10.12). Kuhu nüüd siis jääb see nähtamatu käsi ehk looduse käsk?! Vastuse annab ajaloolane David Vseviov: «Inimene pole kunagi tahtnud vabatahtlikult inimene olla. Ehk kogu tuhandete aastate pikkune minevikukogemus räägib sellest, et inimest on pigem sunnitud inimene olema ning vabatahtlikult poleks ta sellist rolli ilmaski enesele valinud. Kui see sunniviisiline ja distsiplineriv jõud (vahel kutsutakse seda toimivaks riigiks) aga kaob, siis enamik meie liigikaaslastest kohemaid metsistub... Thomas Hobbes sõnastas sama tõdemuse oma «Leviathanis»: «Lepingud ilma mõõga toetuseta on vaid sõnad, mis ei suuda tagada inimeste julgeolekut.»» (Toomas Paul, lk.18).

Arvan, et Smithi ja Thatcheri maailmavaateline nähtamatu käe kontseptsioon on liiga lihtsustatud. Inimene ei ole tõenäoliselt «loomu poolest varustatud täiusliku südametunnistusega», meie ego ei ole loomult moraalne. Looduse-poolne käsk armastada ligimest kui iseennast, kõlab küll kaunilt, kuid on siiski soovmõtlemine. Seepärast pole ka omakasust tulenev koostöö reeglina võimalik – kui see ei ole tagatud riigivõimuga. Aga ilma lepingulise koostööta pole ka omakasust kasu kellelegi. Järelikult omakasu taotlemine ei vii automaatselt, iseenesest, tahtmatult, kavatsematult ehk nähtamatult üldise kasuni.

Selleks, et oleksid võrdselt tagatud nii omakasu kui ühiskasu, ei piisa, kui anname üksikisikutele maksimaalsed vabadused ja õigused. Ja jääme seejuures lootma turu nähtamatule käele. Majandus, inimestevaheline koostöö ei alga omakasu taotlemisest nähtamatu käe abil. Majandus saab tõenäoliselt alguse riigist. Kesksest võimust, mis teeb võimalikuks omakasu taotlemise ning selle ülemineku ühiskasuks. Mitte nähtamatust, vaid nähtavast käest, mis kindlustab (sunniga) lubaduste täitmise lepingupoolte vahel.

Margaret Thatcheri nähtamatu käe kontseptsioon alahindab riigi (võimu) ja ülehindab omakasu tähtsust majanduses. Sisuliselt teeb Thatcher panuse inimloomuse täiuslikkusele. Tõenäoliselt on see naivistlik lähenemine. Lähenemine, mille tulemuseks ei ole mitte omakasu ühildumine ühiskasuga, vaid vastupidi - omakasu ülimuslikkus ühiskasu ees.

Just seetõttu on Thatcher meile halb eeskuju.