Egge Kulbok-Lattik: häda Eesti kultuuripoliitika pärast

Egge Kulbok-Lattik Foto: Erakogu

Jyväskylä Ülikoolis kultuuripoliiitkat uuriv Egge Kulbok-Lattik kirjutab Postimehe arvamusportaalis kultuurilehe Sirp ebaõnnestunud kaaperdamiskatsest ning Eesti kultuuripoliitika hädadest üldisemalt.

Kultuurist ja ka kultuuripoliitikast räägitakse viimasel ajal vist rohkem kui kunagi varem. Sirbi skandaal näitas, et need teemad puudutavad paljusid. Üsna rohkesti möödarääkimist on põhjustanud see, et aruteludes jäetakse tihti täpsustamata, millest räägitakse, kui räägitakse kultuurist ja kultuuripoliitikast. Üks levinud viis on rääkida kultuurist laias võtmes ehk antropoloogilises tähenduses: kultuurist kui eluviisist. See klapib hästi kultuuridemokraatia ajastuga, kus hierarhiline ja vertikaalne käsitlus (kõrgkultuur ja madal kultuur) on majandusliku ja poliitilise arengu ning ühiskonnateaduste mõjul ametlikust retoorikast suuresti taandunud.

Seevastu Sirbi skandaali tuules tekkinud aruteludes räägitakse enamasti palju kitsamas tähenduses kultuurist: peamiselt kaunitest kunstidest, mida esindavad loomeliidud, ja professionaalsetest loojatest või neist, kes selle staatuse poole pürgivad. Sirp ei käsitle kultuuriteemasid kogu antropoloogilises ulatuses (see pole etteheide), nii et suurt osa kultuurinähtusi – nt alternatiivkultuuri, kohalikele kogukondadele tähtsat osaluskultuuri ja käsitööd, aga ka massi- ja popkultuuri ilminguid – Sirp enamasti ei kajasta. Need on suures osas ka väljaspool kultuuriministeeriumi eestkostet ja riiklikku kultuurihoolekannet. Niisiis ei olnud Sirbi loo peategelane mitte laiu masse kõnetav demokraatlik, vaid riiklik kultuurikäsitlus.

Briti kultuuripoliitika uurija Jim McGuigani väitel vormitakse riigi kultuuripoliitikat peamiselt kolme iseseisva süsteemi mõjul: riik, turg ja kodanikuühiskond ühes avalikkusega. Need iseseisvad süsteemid oma laiade huvirühmade, institutsioonide, tootjate, agentide, produtsentide, tarbijate ja publikuga on mänginud kultuuripoliitikas eri ajastutel erinevat rolli. Näiteks võime öelda, et kõik Eesti kultuuriasutused pärinevad 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kodanikualgatusest, mida suunas ja toetas Eesti avalikkus. Samuti võime jälgida, kuidas riigi jõulist sekkumist, mis oli 20. sajandil valdav kogu Euroopas, on tasahilju asendamas turureeglid. Neist süsteemidest võrsunud kultuuriilmingud – kõrg-, pop-, massi-, sub-, rahvakultuur jne – õitsevad tänapäeval kõrvuti, mõjutavad ja inspireerivad üksteist ning vahetavad ladusalt kohti, liikudes vabasektorist või riigi hõlma alt edukalt turule, ja ka vastupidi. Kogu see erinevate kultuurinähtuste kogum moodustabki selle pingelise bourdieuliku kultuurivälja, mis oma mitmekesisuses tagab, et igaüks leiab üles selle, mida peab väärtuslikuks.

Riigi piiratud roll kultuuri juhtimisel

On selge, et riik tegeleb ülalmainitud laia kultuurinähtuste kogumi kitsa osaga. Sest kultuuri kultuuripoliitika mõttes ehk seda, milliste kultuuriliste valikute tarbeks üks riik raha kulutab, ei saa edendada antropoloogilise käsitluse alusel (seda järgides oleksid kõik ministeeriumid kultuuriministeeriumid). See kultuur on alati poliitiliselt määratletud ning järgib ajalooliselt kujunenud väärtusi ja eesmärke, mis ühiskond on kultuurile omistanud. Selline riiklik kultuurimääratlus on normeeritud, kätkeb eelistusi, valikuid ja valituid, kultuuriruumi raamistamist.

Kuidas riigi valikuid kultuuris kehtestatakse? Kokkuvõtlikult: ühegi riigi kultuuripoliitika ei asu kunagi väljaspool ajastu ja riigi poliitilist diskursust. Nii on ka näiteks selge, miks neoliberaalne Reformierakond, kes on õpetanud meid kakskümmend aastat lähtuma kõiges eeskätt majandusarvestusest, puseleb sovetiajal viimse instantsini riigistatud kultuuriinstitutsioonide ümber.

Ajalooline väärtuste süsteem kui sotsiaalne regulatsioon

Kuid ometi ei ole tänaste poliitikute valikud ainsad, mis kultuuripoliitikat mõjutavad. Nagu hästi teame, saab riiklikke struktuure muuta suhteliselt kiiresti (nt sovetirežiim rakendas alates okupatsiooni esimestest päevadest oma kultuuripoliitika mudelit, kuid riikliku struktuuri loomisel võeti aluseks siin olemas olnud kultuuriinstitutsioonide võrgustik, mille juured on sügaval eesti omaalgatuslikus pinnases). Seevastu kandvaid väärtusi, mis moodustavad kultuuripoliitiliste valikute põhja, ei saa nii hõlpsalt asendada. Ükski poliitik ei saa neid päriselt eirata, isegi kui ta sisimas neid väärtusi ei toeta. Miks? Sest nii kunstiliikide hierarhias kui ka mis tahes muul alusel tehtavad valikud (ideoloogia, maitseküsimused, žanrieelistused, regionaalpoliitilised kultuuriküsimused jne) on ajalooliselt kujunenud ja sellisena määravad meie hoiakuid märkamatult. See on aegade jooksul kujunenud väärtustesüsteem, hoiakute niidistik, mida Foucault nimetas sotsiaalseks regulatsiooniks.

Sotsiaalset regulatsiooni on vorminud varasemad poliitilised ja ideoloogilised diskursused, sellest sünnivad lood ja laulud, mida lapsepõlvest alates kuuleme, sotsiaalsed oskused, mida õpime, selle eest kannavad hoolt kodu, pere, kogukond ja haridussüsteem läbi lasteaia ja koolipõlve. See väärtuste kogum vormib ja kujundab meid, annab meile kuuluvuse, selle abil loome rahvuslikku identiteeti. Ka me ise kujundame iga päev oma valikutega seda väärtuste kogumit, nii nagu vormivad meie hoiakuid ka meedia, arvamusliidrid ja kõige laiemas mõttes institutsioonid (teadus, tehnika, majandus jne).

Sotsiaalne regulatsioon on Foucault’ järgi palju võimsam võimuinstrument kui pelgalt moodsa riigi valitsemisaparaat. Hiljuti nägime ise, kuidas poliitiline võim oli sunnitud loomeliitude ja kultuuriavalikkuse survel taanduma – sellegi tausta lõi sotsiaalne regulatsioon (mis on ise loomult hegemooniline ja tugineb ideoloogiatele).

Seda ajalooliselt kujunenud väärtuste kogumit või sotsiaalset regulatsiooni toetavad ja taastoodavad kõik nimetatud kolm tegurit: riik, turg ja kodanikuühiskond koos avalikkusega. Riik oma institutsioonide võrguga jagab kultuuri valdkondadeks, millele on aegade jooksul antud (üht eelistades, teist välistades) erinev tähendus ja staatus. Sel moel kujunevadki kultuurielus valitsevad hierarhiad, mida kinnitavad ja võimendavad avalikkus, meedia ja turg. Teisisõnu: sotsiaalne regulatsioon muutub inimpõlvede jooksul ja seetõttu tajume seda aega-ajalt ka ahistavana.

Institutsioonide vastuokslik mõju

Institutsioonide üks põhiomadusi on info ja pädevuse koondamine, institutsioonid ühtlustavad, loovad standardid, parandavad ja hoiavad kvaliteeti. Peale selle toodavad institutsioonid stabiilsust, mille rüpes saab sündida hea kunst ja õitseda ühiskonna üldine loovus. Ent samal ajal soodustab stabiilsus inertsuse teket, mistõttu kalduvad institutsioonid loomuldasa stagnatsiooni, kus ladvik, sh kultuuriladvik, kaotab värskuse ja uuenduslikkuse ning hakkab oma positsioonide kindlustamise nimel ühtaegu kaaperdama ja lämmatama altpoolt võrsuvat omaalgatust. Ent kodanikuühiskonnast lähtuv omaalgatus on oluline innovatsiooni allikas, sest seal võib tegutseda avaras, antropoloogilises kultuurikontekstis (samal ajal on kodanikuühiskonnast või vabasektorist võrsuv kultuur kõige haavatavam ja ebastabiilne). Riigil on mugav ajada asju esindusorganisatsioonide ja institutsioonide kaudu, sest nii saab alati tugineda kindlatele ja pädevatele inimestele. Kuid mingist piirist alates hakkab institutsionaalsus kultuuri uuenemist ja taastootmist pärssima. Olgu Rein Langi arusaam loomeliitude rollist õige või mitte, ent küsimus ise pole alusetu, sest loomeliitude sovetiaegse olemise mõtte (kontrollile allutamise) asemele on vaja uut ajakohast sisu.

Mis sel Eesti kultuuripoliitikal siis viga on?

Ons see kurjast, nagu kahtlustab Paul-Eerik Rummo? Et mõista, miks on meie kultuuripoliitika kujunenud just niisuguseks ja mis määrab selle, kuidas me räägime kultuurist, peame silmas pidama Eesti kultuuripoliitika põhiväärtuste ajaloolist kujunemist. Peame just siinset konteksti arvestades lahti harutama kultuuri ja kultuuripoliitika ajaloolised seosed.

Eestlaste arusaam kultuurist riigi kultuuripoliitika mõttes on kujunenud herderliku rahvuskultuuri idee mõjul. Kultuurrahvuslus moodustab kandva osa meie identiteediloomest ja on sellisena riikluse alustala – see nabanöörilik seos on fikseeritud ka põhiseaduses. Nagu paljudel teistel Euroopa allutatud rahvastel sai meiegi kultuuripoliitika alguse eelriiklikust rahvuslikust emantsipatsioonist, mis käis käsikäes majandusliku edenemisega. Kultuur, haridus ja kujunev eesti avalikkus lõid pinnase ja tegid võimalikuks poliitilise mobiliseerumise. Eestlaste rahvuseks kujunemise loos oli eliidi suunamise kõrval otsustav roll omaalgatuslikel tegevustel ehk kodanikuühiskonnal, sest just need kultuurilised ja seltskondlikud ettevõtmised võimaldasid vormuda kollektiivsel tahteavaldusel, milleta riiklust ei sünni, nagu väidab Miroslav Hroch.

Eestlaste kultuurrahvuslus (erinevalt nt kodanikurahvuslusest) on vorminud riigile ja kultuurile hulga vastastikuseid ülesandeid, mis on tüüpilised Euroopa rahvusriikidele. Üks olulisemaid neist on tsiviliseerimisprotsess ehk haridus kõige laiemas mõttes ja identiteediloome. Teine on hoolekandmine kaunite kunstide, kultuuripärandi ja kultuuriinstitutsioonide võrgustiku, teatrite, raamatukogude, muuseumide jms eest – riik peab neid ülal ja toetab, sest oma kultuuriladvik on iga küpse rahva konstitueeriv osa (kui keegi loodab või väidab, et Eesti-sarnases väikeriigis võiks ses küsimuses toimida turufundamentalism, annab see tunnistust ebapädevusest). Samuti on kultuurisaavutustel täita riigi esindusfunktsioon.

Aga peale selle võtab neoliberaalse majandusmudeli võidukäigus aina enam hoogu kultuuri rakendamine muil eesmärkidel ehk instrumentaliseerimine. Riik on hakanud seadma kultuurile majanduslikke ülesandeid, oodates kultuurilt panust majanduslikku innovatsiooni (turismi, tootearendusse, laiemalt kogu loomemajanduse mõiste). Kultuuripärandi instrumentaalne käsitlus ja ka loomemajanduse arendamine on seotud muutustega globaalses majanduses, kus Euroopa konkurentsivõime sõltub sellest, kui nutikalt kasutatakse olemasolevaid ressursse.

Üks kõige tähtsamaid kultuuri ajaloolisi ülesandeid riigi ees on mõtestamine: kultuur on riigi ja ühiskonna kriitiline peegeldaja. Oma lähiajaloost teame, mis mõju on kriitilise avalikkuse vaikimasundimisel. Ja hiljutine Sirbi-kaaperdus, mille üks eesmärke olla olnud soov muuta väidetavasti poliitikuid dehumaniseeriva arutelu tooni, oli kahtlemata katse suukorvistada kriitiline avalikkus. Parim rohi ebademokraatlike ilmingute vastu on muidugi edendada ühiskonnauurimist ja humanitaariat, mis aitavad toimuvat mõtestada.

Üritades lõpuks vastata Paul-Eerik Rummo küsimisele, kas kultuuripoliitika ei ole äkki kurjast, võib tõdeda: ajalugu on näidanud, et kultuuripoliitikaga saab palju kurja teha, aga ka kultuuripoliitika puudumine on kultuuripoliitika, mis võib samuti väga palju kurja teha.

Soomlased räägivad palju rahvusliku andekuse ressursist (mis ei seostu kaugeltki üksnes riiklike kultuuriinstitutsioonidega). Kui mõelda Eesti rahvuslikule andekuse ressursile, siis kust peaksid meil tulema julgete visioonidega uued põlvkonnad, kui ei ole tagatud kõigi kultuuriosalust (nt kasvõi huviringidest osavõttu). Kui inimene ei ole osalenud kultuuris, siis on tal ka raske mõista sellele tehtavaid kulutusi.

Niisiis on Eesti kultuuripoliitika põhiprobleem küsimus, kuidas leida tasakaal ühelt poolt institutsioonidevõrgustiku ja kaunite kunstide kui n-ö kultuuripüramiidi tipu ning teiselt poolt laiapõhjalist osaluskultuuri toetavate meetmete vahel. Meie kõigi huvides on, et Eestis oleks õitsval järjel nii riiklik, kodanikuühiskonnast võrsuv omaalgatuslik kui ka turul toimetav kultuur. Vaid nii saame loota kestlikule eneseksjäämisele.