/nginx/o/2013/12/27/2717524t1h2ab7.jpg)
Eesti on küll astunud tubli sammu demokraatia küpsuse poole, kuid muret tegi võimu ja meedia vastasseis, arutleb Postimehe arvamusportaalile kirjutatud aastalõpumõtiskluses riigikogu kantselei endine direktor, nüüdne Eesti Interneti Sihtasutuse juht Heiki Sibul.
2013. aastale tagasi mõeldes rõõmustab esmalt kodanikuühiskonna tugevnemine. Paljudele tundub jääkeldri protsess ja rahvakogu rahulolematuse hästi kanaliseeritud võttena, seda nii heas kui halvas tähenduses. Pahased on need, kes ei näinud võimu vahetumist. Rohkem rahul need, kes oskasid väärtustada tõsiasja, et kandvamad ettepanekud jõudsid riigikokku arutamiseks. Hea demokraatia kool oli see protsess kindlasti - on ju positiivne, et aktiivsemad kodanikud ei lepi häälekalt ainult nelja aasta tagant hääletamisega. Samuti äratundmine, et põhiseaduslikku esidusdemokraatiat nii lihtsalt kõrvale lükata ei ole ega tohigi olla võimalik.
Oma olemuselt oleme arutlemas, kuidas rahva esindajad valimistevahelisel ajal valijaskonnaga lävivad, kuidas vajalikke muutusi kogu ühiskonda kaasates arutada. Kaasamise kaunis sõna on omandanud kahjuks negatiivse alatooni ja reaktsioon juhuslikule ja formaalsele kaasamisele on olnud muljetavaldav. Nii üks terve demokraatia peabki toimima. Vaatamata jääkeldri protsessi otsestele ajenditele peame selgeks õppima ja igapäevaseks tegema ühiskonnaelu muutmise reeglid ja head tavad, et enamik mõistlikke ideid oleks kaasatud.
Nähes riigikogu põhiseaduskomisjoni tõsist töö rahvakogu ja teiste ettepanekutega, aga näiteks ka arvamusfestivali toimumist, võib öelda, et Eesti demokraatia on astunud tubli sammu küpsuse poole.
Aastale tagasi mõeldes teeb muret võimu ja meedia jätkuv vastasseis, mis kulmineerus Rein Langi «Sirbi saaga» kõnega riigikogus. Vastastikuse usaldamatuse, vahel ülekavaldamise ja sageli konflikti kangelaslik kajastamine mõjub ühiskondlikule teadvusele. Nii edasi jätkudes ehk ka riiklusele. Kes siin võitja on? Kas see on peegeldatud tegelikkus? Kas seda vastasseisu kunstlikult (!?) tekitades ei unusta me liiga tihti põhiseaduse preambula põhiväärtusi? Miks julgeme meedias hea sõnaga meenutada heal juhul 20 aasta taguseid valitsuse või riigikogu tegusid? Miks paljude valdkondade tublid tegijad kurdavad nende ala positiivse kajastamise vähesuse üle? Miks peab Vabariigi President taas meenutama, et kriitikat väärivad konkreetsed teod ja nende tegijad, mitte riik üldiselt? Loomulikult tasub hoiduda liigsest üldistusest, kuid muret teebki, et täna ikka veel on see kõneaine.
Keegi võimulolijatest ei saa oodata lauskiitust ja valvekoera rolli ei võta meedialt keegi, kuid et seda vastasseisu vähendada, väärib ühiskond kindlasti rohkem tasakaalustatud ja objektiivset infot. Vähemalt senikaua, kuni sotsiaalmeedia ei mõjuta valdavalt inimeste hoiakuid. Muidugi tuleb meil õppida toime tulema infoühiskonnas, kus 10 aasta tagused teadmised täna enam ei pruugi aidata. Küsimusi ja mõtlemisainet on siin küllaga.
Rõõmu teeb läinud aastast e-Eesti kuvandi tugevnemine. Meenutades näiteks meie X-tee andmist Soomele või Toomas Hendrik Ilvese kutsumist ICANNi Strateegiapaneeli juhtima, kus arutletakse (üleilmse) interneti tuleviku üle. Samas peame edasi arendama võimekust tegelemaks digimaailma ohtudega nagu näiteks elanikonna lausjälgimine.
Kurvaks teeb demokraatia suursündmuse – kohalike valimiste – kampaania kaugenemine olemuslikust ja populismi veelgi suurem pealetung. Ei kandideerijad ega meedia mõtestanud lahti üht põhiküsimust – tasuta asjade/lubaduste jätkusuutlikkust.
Rõõmu tegi, et priiuse põlistamise päev andis kindlustunde, et Eesti riik tegutsebki ja kestab Eesti rahva hüvanguks.
Minu uusaasta soov - annaks järgnevad aastad Eestile rohkem «muresid» nagu stabiilne valitsus.