Nils Niitra: ilmumata lood

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nils Niitra
Nils Niitra Foto: Sille Annuk

Minu järel kõnnib toimetusetrepist üles mürakas mees, kellel on kaasas võidunud mapp. Istume laua taha ja mees hakkab rääkima, kuidas kapo tema internetiühendust jälgib, kuidas tema naine joob ja kuidas tal ei lasta põllul messi korraldada. Sekka näitab ta mõnda määrdunud paberit, millelt võib muu hulgas lugeda düsgraafilist sõimu riigi juhtpoliitikute ja ametnike aadressil. Kogu selle monoloogi jooksul mõtlen mina, mismoodi teha mehele läbi lillede selgeks, et võib-olla oleks aeg psühholoogidelt abi paluda. Kuidas teha seda nii, et ta ei solvuks ega hakkaks mind kapo agendiks pidama?


Kirjeldan ettevaatlikult, millised on olnud minu elu hingelised kriisid ja mismoodi olen neile lahendusi leidnud. Aga mees küsib seepeale kohe, kas ma pean teda hulluks. Ja lisab, et ta ongi hull, sest säärase gigantse eluvõitluse pidamiseks peabki hull olema.

Selliste võidunud kaustadega inimesi satub toimetusse sageli ja enamasti on nad siiski täitsa tervemõistuslikud. Neil on seljataga näiteks 1990. aastatesse jääv kohtuprotsess tagastamata jäänud maatükikese pärast või siis kahtlaselt väike pärandus. Kaotatud lahinguid kirjeldavates kaustades leiduv neelab nad aastateks jäägitult endasse. Nad on viletsad kaotajad, sestap käib ka täiesti normaalse inimese peas ühel hetkel saatuslik krõps ja ta hakkab punuma vandenõuteooriaid, mis kohati ulatuvad riigi tipp-poliitikuteni välja. Väga raske on säärast aidata, sest ta on kulutanud liiga suure osa elust lõputule jamale ja kaustaunest ärgates oleks liiga valus jõuda sellele äratundmisele.

Aga lisaks on veel palju lihtsaid inimesi, kes ei ole suletud ringi kukkunud ja kellele õnnestub anda ilma lugu kirjutamata nõu, mille tulemusena ta lahkub toimetusest õnnelikumana kui sisenes. Ka mina olen rõõmus. Ehkki ajakirjanikke peetakse šaakaliteks, tunnistan ausalt, et olen loobunud mõnegi loo kirjutamisest, sest näen, et hoolimata müüvusest võiks see muuta tavalise inimese elu täielikuks põrguks.

Ajakirjandus võib probleeme nii lahendada kui süvendada. Aeg-ajalt kipuvad inimesed uskuma, et ajakirjandus lahendab nende probleemi just sellisel moel, nagu nemad seda ette kujutavad. Säärastele olen nii mõnigi kord pidanud valmistama suure pettumuse. Ajakirjanikuga suhtlemine on alati risk ja ükski tulemus pole garanteeritud, iseäranis siis, kui meediaga üritatakse isiklikes huvides manipuleerida.

Aga veel tahaksin tänada kõiki neid inimesi, kes on tulnud toimetusse informatsiooniga, mille avalikustamine juurib ühiskonnast välja valet, alpust ja ahnust ning teeb seega maailma paremaks paigaks. Ja paluda vabandust kõigi käest, kelle tõsine mure on vajunud sissetulevate teemade pikas reas unustusehõlma, sest ajakirjanikul pole aega või oskusi loo kirjapanekuks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles