Mari Aasmäe: Eesti pagulasküsimustes teelahkmel?

Mari Aasmäe. Foto: Erakogu

Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete kolmanda kursuse üliõpilane Mari Aasmäe kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eesti elanike valdavaks seiukohaks on, et sisseränne mõjub Eesti olukorrale pigem negatiivselt – koormab sotsiaalsüsteemi, suurendab tööpuudust, konflikte ning eesti keele ja kultuuri hääbumise ohtu.

Euroopa kontekstis on Eesti riik, millel on küllaltki lühiajaline kogemus pagulaste ja varjupaigataotlejate vastuvõtmisel. Alguse sai see alles 1997. aastal, Soome ning Rootsi ekspertide ettepanekul. Siinkohal ei tohiks kindlasti jätta kahe silma vahele asjaolu, et pagulane pole majandusmigarant, kes lahkub kodumaalt kindla eesmärgiga mujal paremini ära elada. Pagulase staatus on määratletud 1951. aasta Genfi pagulassseisundi konventsioonis. Pagulase puhul on tegemist inimese või inimeste rühmaga, kelle kodumaalt lahkusmise ajendiks on surmahirm. Põhjused on erinevad: tagakiusamine, rass, poliitilised vaated, ühiskondlikusse rühmitusse kuulumine. Samuti pole harvad juhud, kus põgenetakse looduskatastroofi või sõja eest. Kuidas peaks käituma aga riik, kuhu selline inimene on jõudnud ning abi palunud?

Siiani on Eesti olnud pagulust ja pagulaspoliitikat puudutavates küsimustes pigem kidakeelne ning omaette hoidev. Hõõguvad söed on õnnestunud edukalt vaka all hoida. Jääb mulje, nagu polekski tegemist valdkonnaga, mis puudutab riiki tervikuna. Sõna võtavad peamiselt MTÜde esindajad ning inimõiguste eest võitlejad. Tundub, et tegeleme selle teemaga vaid seetõttu, et Euroopa Liidu liikmelisus meilt seda nõuab. Kas seesuguse käitumise põhjenduseks võib tuua Nõukogude aja pärandi. Meie rahvaarvust veerandi moodustavad vene rahvusest kodanikud. Võib ju väita, et  esmajoones on tähtis lõpule viia assimileerumisprotsessid riigisiseselt ning alles seejärel saab hakata mõtlema sarnaste küsimuste lahendamisele laiemas, rahvusvahelises kontekstis. Eesti on olnud iseeseisev, vallutamishirmust vaba riik 22 aastat. Noorukiiga on seega läbi ning kasvuraskuste aeg lõppenud. Täiskasvanult oodatakse arukaid samme ja kaalutletud otsuseid. Arenemisvõimelisust näitab tõsiasi, et oleme Euroopa Liidu liikmesriik, arvestatav majanduspartner suurriikidele, kuulume NATOsse ning räägime aktiivselt kaasa rahvusvahelistes küsimustes. Eesti kuulab ja teda võetakse kuulda, oleme lühikese ajaga saavutanud maailmaareenil kadestamisväärse positsiooni. Seepärast tundub uskumatu, et sellises olulises valdkonnas pole me suutnud ning julgen väita, et ka tahtnud seisukohta kujundada ning oma positsiooni määratleda.

Eesti pole kunagi olnud varjupaigataotlejate esimene valik ning eelistatud sihtriik. Siiani on esitatud ca 360 varjupaigataotlust ning rahuldatud vähem kui 100. Eesti kohta on levima hakanud repliik «väike valge kuri riik». Kas on see teadliku suundumuse ning valikute soovitud tulem? Usun, et mõneti oleme sellega isegi rahul, multikultuursus ning kirju tänavapilt pole see, millega harjunud oleme. Ilmekalt peegeldub see rahva suhtumises pagulastesse ning sisserändesse üldisemalt. Eesti elanike valdavaks seiukohaks on, et sisseränne mõjub Eesti olukorrale pigem negatiivselt – koormab sotsiaalsüsteemi, suurendab tööpuudust, konflikte ning eesti keele ja kultuuri hääbumise ohtu. Võõristavalt vaatame kõrvalt nii Soome kui Rootsi praktikat, kus n-ö tugev pagulaspoliitika on kaasa toonud massilise sisserände. Ühest küljest võib see olla valitsuse konservatiivse poliitika ning suhtumise tulemus, just nagu kujutaks iga uus siia elama asuda sooviv inimene tõsist ohtu riigi suveräänsusele ning kultuuri püsimajäämisel. Kodanikul ei lähe meie riigis täna nii hästi, et tal jätkuks jõudu ja soovi globaalselt mõelda. Saame ise vaevu hakkama, kust siis veel võtta see ressurss, mida «võõrastega» jagada? Arutlused teemal, kas eestlus ning eestlased on püsiv nähtus või haihtub peagi, on ajakirjanduses laialt levinud. See kõik on kaasa toonud inimeste ebakindluse ning kaitsehoiaku. Konservatiivsus uuenduste suhtes pärsib arengut ning põhjustab suutmatuse ja soovimatuse tegeleda seadusandlusega, mis on kohane konkurentsivõimelisele riigile.     

Usun, et tegelikult oleme riigina hetkel ideaalses olukorras – teelahkmel. Erinevalt näiteks naaberrikidest on meil veel kõik võimalused pagulasspoliitika kujundamiseks. Võttes arvesse arenguid rahvusvahelisel areenil, Eesti positsiooni maailmas, Euroopa Liidus ning riigisiseseid eesmärke, saame targalt toimides kujundada just endale sobiva pagulaspoliitika. Sellise, mis arvestab abivajajaga, on kohane avatud maailmas toimetulekuks ning ühtlasi jätab võimaluse seista hea oma riigi ning rahva eest.