Veljo Kuusk: Putini aasta

President Vladimir Putin sisenemas Kremli Georgi saali. Foto: SCANPIX

Veljo Kuusk küsib Postimehe arvamusportaalis Vladimir Putini välispoliitika-aastat kokku võttes, kas Ukraina riigipea Viktor Janukovõtš julgeb nüüd Putini eeskujul ka Julia Tõmošenko Saksamaale deporteerida?

Tundub sedamoodi,  et eelmise nädala traditsioonilise mammutpressikonverentsiga pani Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin elegantse punkti oma sädelevale poliitika-  aastale.  Seal lõpetas ta, vähemalt omalt poolt, kümmekond aastat kestnud Hodorkovski- saaga. Ta teatas et plaanib Mihhail Hodorkovskile lõpuks armu anda, sest see tahab sõita Saksamaale oma haiget ema külastama. Sellega olekski nagu pandud punkt üldiselt edukale poliitika-aastale.

Eelkõige tasub ju meenutada Putini osa Süüria-ekspansiooni vältimises. Oli ju Ameerika Ühendriikide president mingis meeltesegaduses poetanud,  et keemiarelvade kasutamine Süürias oleks USA-le punaseks jooneks millele järgnevad karmid õppetunnid. Paraku polnud Ameerika luurel ilmselt aimugi kui segane on olukord Süürias. Jah, keemiarelva küll kasutati, kuid kes seda tegi,  on siiani segane. On tõsiasi, et Süürial on tohutu keemiarelva arsenal ja see peaks olema presidendi ja armee kontrolli all.  Kuid kas Bashar al-Assad ikka kontrollib kogu armeed? On ju teada palju kõrgete sõjaväelaste ülejooksmisi erinevate mässajate rühmituste poolele. Isegi naaberriik Türgi on andnud peavarju mitmetele armeejuhtidele...  Asi siis mõnel taolisel teisitimõtlejast ohvitseril panna putku koos mõne närvigaasi kanistriga ja see kuskil käiku lasta, pannes toime massimõrva, lootuses,  et USA täidaks oma lubaduse ja sekkuks kodusõtta oma relvadega,  teadmata kelle poolel.

Aga siin meenus Obamale ja tema Euroopa liitlastele ilmselt Iraagi vastu toime pandud avantüür,  mille liikumapanevaks jõuks oli samuti väidetav massihävitusrelva olemasolu diktaator Saddam Husseinil. Riik purustati täielikult, hävitati kõike,  mis ette juhtus,  kuid otsitud massihävitusrelva ei leitudki...  Ei saadudki leida, sest luurajad olid ju  teadlikult nooremale Bushile valeandmeid ette söötnud! Mis siis nüüd teha? President oli oma sõnalinnu lendu lasknud ja nüüd polnud seda enam võimalik kinni püüda ja ta pidi seda lubadust mingil moel  täitma hakkama. Kuid siis hakkasid ameeriklaste  Euroopa-liitlased kahtlema selle sõja mõttekuses ja põhjendatuses. Esimesena tulid mõistusele britid, kes tõestasid järjekordselt, et nende parlamendidemokraatia toimib, mis sest et nime poolest on tegu monarhiaga. Ainsana jäi oma ägedat võitlusvaimu väljendama Prantsusmaa. Oli tekkimas piinlik seis, kus Ameerika peab pea  üksi täitma oma sõjalise sekkumise lubaduse. Kuid siinkohal tuli Obamale ootamatult appi president  Putin. Olid ju Venemaal Süürias mängus omad huvi – asus ju seal nende ainus Vahemere laevastikubaas. Ta suutis al-Assadi veenda selles et too annaks oma keemiarelvavarud vabatahtlikult hävitamiseks NATO-le välja. Oligi president Obama au päästetud ja tänutäheks selle tembu eest anti Nobeli rahupreemia... keemiarelvade keelustamise organisatsioonile, mitte Putinile Obamale või Assadile!

Hea küll – see esimene ponnistus ei saanudki tunnustust, kuid aasta ju jätkus. Aasta lõpupoole kerkis üles Ukraina-teema ja oht et see sõlmib Euroopa Liiduga assotsiatsioonileppe. Putini õnneks jätkus Euroopa jäärapeadel nürimeelset järjekindlust,  seada leppe allakirjutamise üheks  eeltingimuseks Janukovitši poliitilise ja majandusliku põhirivaali, Julia Tõmošenko, vanglast vabastamise. Leppele alla kirjutamata jätmine tõi Kiievis järjekordselt rahva tänavale. Olukord Ukrainas muutus üpris hulluks, kui jõuliselt sekkusid eriüksuse Berkut võitlejad. Nüüd tekkis juba tõeline kodusõjaoht. Kiievi miilitsas toimusid lahtilaskmised ja tagasiastumised, kuid peaminister ja president püsisid, kuigi pooleldi ausõna peal oma kohtadel edasi. Oma liitlase keerulist olukorda kasutas Putin oskuslikult ära - kutsus Janukovõtši Moskvasse ja jagas sellele hulgaliselt ’nänni’ – alandas gaasihinda ja lubas sõbra võlakirju kokku osta. Eks paistab kas ukraina rahvale sellest piisab, kuid Putin kindlustas endale Ukraina kui sõbraliku ripatsriigi säilimise, vähemalt esialgu, sest Ukraina juhid väidavad endiselt et on huvitatud lepingust Euroopa liiduga,  kuid samas ei soovi ka Venemaad pahandada.

Aasta lõpp lähenes ja kui kenasti pihku saadud Janukovõtš oli kodumaale naasnud, andis Putin sellele järjekordse õppetunni kuidas peab oma poliitiliste vastastega käituma – Venemaa põhiseaduse 20. aastapäevaks antud amnestiaga anti vabadus Pussy Rioti piigadele ja Greenpeace’i aktivistidele. Tõsi küll, need mõlemad olid ju huligaanitsemise juhtumid mitte poliitilised vastasseisud... Poliitilised vastased Moskva demonstratsioonidelt pidid esialgu suu puhtaks pühkima, kuid hiljem selgus, et amnestia laieneb ka osale nendest.

Kuid pärast pressikonverentsi andis ta veel eraldi lubaduse, et allkirjastab oma vana poliitilise vastase Mihhail Hodorkovski armuandmispalve. Seda ta tegigi ja – ennäe imet! – juba järgmisel päeval saab see vanglast vabaks. Pussy Rioti naised vabanesid alles järgmisel nädalal, kuigi nende amnesteerimise otsus tuli varem.

Siis aga ilmnes, et kuigi Hodorkovski toimetati Peterburist Saksamaale endise Saksa välisministri Hans-Dietrich Genscheri üüritud lennukiga, polnud ta mitte lennanud oma haige ema juurde, sest see oli juba 11. detsembril Venemaale tagasi sõitnud ja pidi nüüd pojaga kohtumiseks Saksamaale tagasi sõitma. Siit kumab jällegi läbi Vene-Saksa sobing. Eelmised sobingud on toonud endaga kaasa tervet Euroopat raputanud kataklüsmid – 1917. aastal toimetas Saksamaa läbi oma territooriumi Venemaale tsaarivõimu vaenlase Vladimir Uljanovi. Kõik me teame, mis sellest tuli. 1939 sõlmisid välisministrid Molotov ja Ribbentrop mittekallaletingipakti, ka selle tagajärjed on hästi teada. 1990 sõlmisid lepingu Mihhail Gorbstšov ja Helmut Kohl,  selle lepingu tagajärjed on meil värskelt meeles ning selle vilju naudime me praegugi, õnneks olid selle leppe tagajärjed meile positiivsed, Venemaale aga mitte. Nii et jääme ootama värske tehingu tulemusi. Ja teisest küljest – kas Janukovõtš julgeb nüüd Putini eeskujul ka Tõmošenko Saksamaale deporteerida?