Rein Taagepera: Eesti Vabariik peaks olema enamat kui Eesti Vabrik ja selle omanikud

Rein Taagepera Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Eesti ühiskonnaelus alati häälekalt kaasa rääkinud Rein Taagepera jälgib vaimse vastupanuvõime hoidmiseks ajakirjandust üha vähem ega ole ka kursis poliitilikute mudamaadlusega. Küll aga muretseb ta endiselt meie rahva kestmise pärast, teeb teadustööd ja lubab kevadel seista taas Tartu tudengite ees, kirjutab Sirje Pärismaa Õpetajate Lehes tehtud intervjuus.

Lõppev aasta viis teie kõrvalt parima sõbra, abikaasa Mare. Kuidas õppida tandemrattal üksipäini sõitma?

Ei tea. Ei oska.

Kas teil jäi midagi tähtsat Marele ka ütlemata?

Kõik sai öeldud ja kõik jäi ütlemata.

Millised tulevad tänavused jõulud?

Minule neid ei tule.

Milline on teie eredaim lapsepõlvemälestus jõuluajast?

Sellele ei taha praegu mõelda.

Kuidas võtaksite aasta kokku Eesti vaatepunktist?

Ma pole küllalt kursis.

Tiina Kangro andis hiljuti meie ühiskonnaelule tabava iseloomustuse: kui võrrelda Eestit tabanud haigust leetritega, on Sirp vaid üks punane täpp kehal, mis on üleni lööbest haaratud. Milline on haiguse edasine kulg? Mis oleks parim ravim?

Ma ei tea, millisele ühiskonnaelu tahule ta mõtleb.

Kuivõrd jälgisite üldse Sirbi-saagat? Millised mõtted tekkisid? Mida näitab see, et reformikad „ohverdasid” Langi?

Tänavu olen eesti ajakirjandust  jälginud nii vähe, et ei teadnudki, et Lang on läinud ja miks!

Aga tema, Ligi ja Ansip hakkasid hallitama juba kahe aasta eest, nii et ei üllata. Rohkem huvitavad mind Kadi Sarve ja Tuuli Sepa ettepanekud (PM 27.11): „Kolmas laps päästab Eesti riigi”, ehk olulisema kui riigi − eesti rahva.

Huvitav aga, et metsaülikool valis juba augustis oma järgmiseks teemaks kultuuri. Ilma kultuurita lämbub pikapeale.

Kangro tegi veel ühe huvitava tähelepaneku: „Kõlab irooniliselt, aga me olime õnnelikumad ja ka uhkemad siis, kui meil veel valitsused vahetusid. Oli küll „ebastabiilsem”, aga toimus vähemalt areng. Inimestel oli lootus ja usk, et kui ühtedel asi ebaõnnestub, tulevad järgmised ja teevad paremini. Ka võimulolijatel on tähtis teada, et neile hingatakse kuklasse ja et asendamatuid ei ole.” Miks eestlane hääletab valimistel ikkagi „stabiilsuse” jätkumise poolt?

Hääletab Reformierakonnale suurest hirmust, et muidu tuleb Savisaar. Ei tule ega ole Ligist hullem.

Millal olete tundnud enim uhkust Eesti üle?

Laulva revolutsiooni ajal – et see suudeti teostada veretult. Ja viimase 150 aasta kestel – et suudeti tõusta ja püsida.

Kümne aasta taguses intervjuus märkisite, et Eesti poliitika raskuspunkt ei nihku vasemale järgmise 20 aasta jooksul, kuigi aeg on küps tsentrisse liikuda − kui ainult keegi suudab pakkuda isikukultuseta tsentrismi. Kuidas täna tundub?

Samamoodi. Ainult kümme aastat on läbi jõudnud saada. Keskel on ikka veel isikukultus.

Kes on meie poliitikas riigimehed?

Seda tunnetatatakse kõikjal enamasti alles tagantjärele.

Aga kes praegu annab selle mõõdu välja? Või kellel on lootust?

Kõige rohkem võib loota sotsiaal­demokraatidelt. N Liit tegi meil vasakpoolsuse margi täis, nii nagu Hitler parempoolsuse margi mitmel pool läänes. Sellest on aeg üle saada. Eesti Vabariik peaks olema enamat kui Eesti Vabrik ja selle omanikud.

Inimarengu aruande põhjal on Eestis välismaal töötamise kogemusega inimeste osatähtsus suurimaid Euroopas, asume „uute suundumuste eesliinil”. Tagasiränne on aga praegu suurem kui väljaränne kümmekond aastat tagasi. Kas meil polegi siis põhjust häirekella lüüa?

On põhjust rõõmu tunda, et Eesti ei suru enam lahkuma, ja häirekella edasi lüüa, et sünnid ei korva surmasid.

ÜRO rahvastikuprognooside põhjal ennustatakse Eestile 2050. aastaks eakate osakaalu tõusu praeguselt 18%-lt 25-le. Sama lugu on Põhjamaades ja Lääne-Euroopas. Kas liigumegi kõik koos, nagu klassik Hando Runnel öelnud, „loogeldes loojangu poole”?

Meil on liiga palju neid, kes ühel hetkel ütlevad, et viga pole midagi, nii et pole veel vaja midagi ette võtta, ja järgmisel hetkel, et kõik on juba pees, nii et pole enam mõtet midagi ette võtta. Ellu jäävad sünged optimistid, kes usuvad, et on vaja ja on võimalik.

Aastalõpu rõõmsamaid sõnumeid oli meie põhikooliõpilaste suur edu PISA uuringus. Meie põhikool on maailmatasemel. Aga õpetajate palk ei küüni isegi Eesti keskmiseni, rääkimata maailmaklassist. Kas neil oleks põhjust endast häälekamalt märku anda, enne kui poliitikud hakkavad mööda maailma käima ja kogemusi jagama, kuidas nii väikeste ressurssidega imesid korda saata?

Peaks vaatama, kus mujal Euroopas õpetajate palk asub, võrreldes keskmisega, ja millised on nende maade õnnelikkuse määrad. Ja siis tegema järeldusi. Sooviksin, et töövõtjad protestiksid Kreekas natuke vähem ja Eestis natuke rohkem.

Õpetajad streikisidki, aga juurde said vaid pisku. Arstid hääletavad jalgadega ja lähevad võõrsile. Ametiühinguliikumine ei saa aga ikkagi jalgu alla. Miks?

On ikka see tunne, et ametiühingud ja streik on vasakpoolne värk ja seega sovetlik. Aga N Liidus ju streike polnud! N Liit oli vasakpoolsuse paroodia. Ometi hääletab suur osa kehvapalgalisi erakonna poolt, kelle lipukiri on „Hoia Eesti edukaid! Teised võivad kõngeda”.

Paistab, et Eestis on jäädud uskuma üht N Liidu propaganda valet: turumajanduse moraal on hundimoraal. Ei ole. Edukas turumajandus on selline, kus võistlus ja hoolivus käivad käsikäes.

Millal jõuab meie kõrgharidus maa­ilmatasemele?

Tartus juba on. Sel põhjusel pole küll vaja välismaale minna. Ainult et magistri- ja doktoritöö on parem teha eri ülikoolides. See kehtib igal maal.

Kui kaua püsib ülikoolides eesti keel?

Nõukogude ajal pidas keel 40 aastat vastu. Ega iseseisvusaeg talle julmem ole.

Mullu jõudsid lugejani teie „Määravad hetked”. See on väga avameelne ja emotsionaalne raamat, faktitäpne nagu teadustöö ja põnev nagu reisikiri. Kas kirjutate järje, mälestused lõpevad ju aastaga 1960? Teie elukäik vajab jäädvustamist!

„Mare ja mina” (1960−1970) on kirjastuses töötlemisel. „Marega Kali­fornias” (1970−1986, nimme K-tähega) on kah valmis. Rohkem kirjutamisel pole.

Üks mu kaasaegne ütles käsikirja lugedes, et liiga palju on lastest. Aga oligi Mare, mina, kolm last ja võimestuskasvatus. Et ise jooksen, ise kukun, ise tõusen ja ise pühin end puhtaks. Füüsika, keemia ja Eesti vabastustegevus muidugi ka.

Kas teadustööga ka veel tegelete?

Tänavu on ilmunud kolm tööd, viimane neist erakondade arvu mõjust valimistel osalemisele. Kolm erakonda toob enim valijaid välja. Kaks ei eruta küllalt ja neli hakkab segadusse viima.

Neid uurimusi tasub ka meie poliitikutel ja poliittehnoloogidel lugeda! Kas kasutasite valimisosalust selgitavas uurimistöös ka Eesti näiteid?

Paljudes maades leidub valimisringkondi, kus tõsiselt võistleb ainult üks või kaks erakonda, ja ringkondi, kus neid on viis-kuus. Siis on valimisreeglid, kultuur  ja poliitika samad, ainult erakondade arv erineb, nii et saab mõõta sellest tulenevat erinevust osaluses.

Mina tegin loogilise mudeli ja kaasautor Šveitsis testis seda 17 maal Euroopast Jaapanini. Eestis mitte. Paneb küsima, kas mängus on laiem valiku tegemise psühholoogia. Et kas ostame auto ära kõige kiiremini siis, kui valida on kolme mudeli vahel?

Kui tihti käiakse teie käest nõu küsimas? Või tahetakse iseenda tarkusest hakkama saada?

Küsitakse harva. Viimane valimisseadus, mille tegemisel minu nõu küsiti ja seda osalt jälgiti oli Eesti Kongressi oma 1990. aastal. Hiljem on vaid tagantjärele minu kaela aetud, kui tulemus ei meeldi. Mina soovitan lihtsamat valimisviisi. Sellel praegusel kahe peaga vasikal tuleks üleriigiline pea maha lõigata.

Mis raamat teie öökapil praegu on?

Nobeli füüsiku Richard Feynmani mälestused.

Milliseid filme vaatate?

Kinos ei käi, TV-s vaatan vähem vägivaldseid.

Kas järgmisel suvel võib teid taas kohata Eestis ja maakodus Pühajärve-mail?

Naasen kevadel Tartusse õpetama loogilisi mudeleid bakalaureuse- ja magistritudengeile.

Seda on tore kuulda! Mis kuus tudengite ette astute?

Aprillis.

Kas te pole vahel mõelnud, et oleksite võinud sotsiaalteaduskonna ülesehitamise järel Tartus rohkem oma (elu)tarkust jagada? Nii unikaalseid kogemusi ja teadmisi ju teistel pole!

Iga inimene on ainulaadne. Kes on minu elutarkusest huvitatud, võib lugeda mu mälestusraamatuid.

Kui suureks on kasvanud teie pere? Millega järglased tegelevad? Kas lapselastega saate eesti keeles suhelda?

On seitse lapselast üle USA ja kolm last: arhitekt, bioloog ja insener. Osaga saan.

Mida näete oma California kodu aknast välja vaadates?

Muru, põõsaid, kuivavat apelsinipuud ja tihtipeale oravat oma aiakeses, taamal ühismuru, kõrgeid mände ja teisi aedu-maju.

Kui apelsinipuu välja jätta, siis polegi suurt vahet … Mille järele igatsete Ameerikas ja mille järele Eestis olles?

Mare järele.

Milline on teie uusaastasoov?

Mitteteostatav.