Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Kalle Laanet: valida on alati enam kui kruusatee

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Kalle Laanet
Copy
Ühtse Eesti suurkogu finaal.
Ühtse Eesti suurkogu finaal. Foto: Liis Treimann

Teatri NO99 algatatud Ühtse Eesti suurkogu läks ka mulle sündmusena korda. See ei olnud purki laskmise kunst, see oli purgi sisu ventilaatorisse kallamine, millest kõik said oma tükikese pintsaku või seeliku äärele. Õigustatult saime.


Loodetavasti ­aitab radikaalsemal viisil sõnumi edastamine meid ärkvel hoida pikemalt, kui ainult etenduse õhtu. Samas innustab kaasa mõtlema ja tegutsema parema Eesti nimel.
Nõustun teater NO99ga, et oleme muutumas ükskõikseks, passiivseks ja tuimaks enda ümbritseva suhtes. Praegune riigivalitsemise kultuur viib meid taandarengu ja õpitud abituseni.

Varsti me ei oska, ega väga tahagi, teha ise valikuid, sest meile sisendatakse aina järgnevat: õigeid otsuseid tehakse ainult Stenbocki majas suure ümmarguse laua taga. Stenbocki maja tarkadele meestele ja naisele ei ole tõsist alternatiivi. On ainult üks õige tee, see on praeguse valitsuse tee. Mina usun, et neid teid on rohkem, kui ainult praeguse valitsuse maantee, mis on tegelikult üks auklik ja tolmune kruusatee.

Praegu ei tambita meile valitsejate tahet pähe relva ähvardusel, kuid propagandistlike võtete kasutamine jätkub sageli Nõukogude ajale omases rütmis.
Töö tegemise asemel eelistab valitsus tegeleda teisitimõtlejate sildistamise ning sümbolite loomisega. Kõik selleks, et vältida ja summutada laiapõhjalist ühiskondlikku diskussiooni. Lähtutakse põhimõttest, et parem on hirmutada müütilise Savisaare ja Keskerakonnaga, kui laskuda diskussiooni leidmaks lahendust, mis arvestaks laiema elanike kandepinnaga kui seni.

Sümbolitele rajanevat riigijuhtimist ei saa ega tohi positiivselt hinnata. Kuidas saabki anda hinnangut tegudele, kui sind ainult sümbolid kõnetavad. Kõige rohkem, mis me saame teha, on anda oma tõlgendus valitsuse loodud sümbolitele.

Olgu siis selleks «Ansip, parim peaminister» – loomulikult parim, kui pole kellegagi võrrelda, sest Eestile on kombeks üks peaminister korraga. «Valitsus loob 50 000 töökohta» – hinnates reaalset olukorda, saaksime vastava tulemuse siis, kui null ei oleks number. «Euro toob õnne» – õnn ei peituvat rahas, nii on öelnud ka IRL.

Üleliia sümbolitega mängimisel levib arusaam, justkui saavad sümbolid iseenesest hakkama probleemidega. Me ei uskunud sümbolite võimu isegi sügaval Nõukogude ajal nii palju, kui oleme seda tegemas praegu.

Ma loodan, et selle lühikese aja jooksul, mis on uute riigikogu valimisteni jäänud, aitab Ühtse Eesti suurkogul toimunu meil hoida meeli ärkvel ning meeles pidada, et muutused paremuse poole on võimalikud. Jätame meelde, et tulevastel riigikogu valimistel ei valita mitte sinule, vaid sina valid endale teejuhid ja tee. Valikuid on alati rohkem kui üks närune auklik ja tolmune kruusatee.

 

Tagasi üles