Иллюстративный снимок.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Inimsusvastaseid kuritegusid tuleb võtta täie tõsidusega

Aastal 2004 mõistis Läti kohus Teise maailmasõja veterani Vassili Kononovi süüdi inimsusvastastes kuritegudes. Nimelt leidis kohtus tõendamist, et Kononov juhtis 1944. aasta suvel punapartisanide salka, mis kättemaksuks väidetava reetmise eest tappis üheksa Mazie Bati küla elanikku.

Euroopa Inimõiguste Kohus kinnitas eile, et Läti ei rikkunud Nõukogude partisani karistades Euroopa põhiõiguste ja vabaduste konventsioonis kehtestatud kriminaalseadustiku tagasiulatuva jõu keeldu. Läti õigeksmõistmine selles kaasuses Euroopa kõrges kohtus on kahtlemata märgilise tähtsusega. Ja seda mitmes mõttes.

Kõigepealt kinnitab see otsus, et ülekohus ei seisa kotis. Ränga kuriteo sooritaja peab saama karistuse. Õieti, oluline pole kõnealusel juhul mitte karistus ise, vaid õiglane hinnang toimunule.

Venemaa on Balti riike (ja teisigi idaeurooplasi) tihti süüdistanud ajaloo ümberkirjutamises. Kuid järeldused, mis tehtud inimsusvastaste kuritegude uurimisel päevavalgele tulnud tõendite alusel, pole ümberkirjutamine mingi kitsa seltskonna poliitilistest huvidest lähtudes, vaid asjade nimetamine nende õigete nimedega. Küll aga on Moskva ise olnud varmas kaasusi pompoosse meediakajastusega (siseriikliku) propagandavankri ette rakendama. Venemaa massiteabevahendites tehti kurja häält ka eilse Strasbourgi kohtuotsuse peale. Kononovist sai mäletatavasti 2000. aastal president Vladimir Putini vahendusel Venemaa kodanik, mis tagas talle ka Kremli seljataguse.

Kononov on 87-aastane. Eestis on olnud mitmeid protsesse küüditajate vastu, mõni rohkem (Arnold Meri jt) ja mõni vähem (rahvusvahelist) tähelepanu äratanud. Sageli on küsitud, kas sellistel protsessidel on mõtet? See reaktsioon võiks ju olla inimlikult mõistetav. Need on tõesti kurvad kaadrid vanuritest kohtupingis – kui logisev tervis neil üldse on lubanud kohale tulla. Kuid küsimus pole vanainimeste tagakiusamises, vaid ajaloolise tõe väljaselgitamises.

Euroopa Parlament mõistis pisut enam kui aasta tagasi hukka kõikide totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide toime pandud inimsusvastased kuriteod. Tänavu on, kahjuks küll traagiliste asjaoludega seoses, palju selgemaks räägitud Nõukogude Liidu pikalt varjatud sõjaroim, Poola ohvitseride massimõrv Katõni metsas. Eestist rääkides võiks meenutada Max Jakobsoni komisjoni põhjalikku raportit, mis käsitleb võrdselt nii Nõukogude kui Saksa okupatsiooni kuritegusid ning mida nüüdseks on tutvustatud juba mitmel pool Euroopas.
Minevikus ei tohi kinni olla, kuid minevik tuleb selgeks rääkida.