Kuidas saada inimeseks

Czesław Miłosz Foto: Corbis/Scanpix

See ei ole arvustus. Esiteks ei ole mul piisavalt haridust arvustuse kirjutamiseks ja teiseks oleks lugupidamatu kirjutada nobelisti elutööst (isegi proosat ja elulugu täiesti kõrvale jättes) nii lühike arvustus.

Miłosz on kõike, mida üks luuletaja võiks tahta olla. Tunnistan – enim avaldab mulle muljet tema mehisus, tema jõud. Jõul pole midagi pistmist räuskamise ja laamendamisega. Jõud on see, kui inimene kogu oma elu jooksul kannatlikult ja targalt maailma üles ehitab. Kivi kivi haaval. Ükskõik kui kaugele tal teinekord ka minna ei tuleks, ta läheb. Ta võib küll olla häiritud sellest, et purjus titaanid tema ehitatut pidevalt laiali loobivad, see võib teda meeleheitele ajada; mis me jampsime – see ajabki teda meeleheitele, aga ta ei näita seda välja, või kui näitabki, siis mingil juhul ei lase ta ennast sellest takistada, ta ehitab edasi. Tõeline võidujooks ei toimu üksikute suurte žestide, vaid kannatlikkuse rajal. Selline asi on jõud, ja Miłosz on sellesinatse jõu kehastus, üks parimaid, keda tean.

Miłoszi luulel pole midagi pistmist terminiga «maitse». Inimene, kelle isiksus ja looming hõlmab ruumis vähemalt meie kontinenti ja ajas vähemalt vahemikku antiigist tänapäevani – tema puhul ei saa tõesti maitsest rääkida. Ta esindab seda, mis on alati olnud, kandvaid konstruktsioone ja vaikust nende vahel. See ei ole maitseasi. See on baas, see kannab. Jõuluehteid oskab teha peaaegu igaüks, ehitisi, mis ajahambale vastu peavad ja koondavad endasse nii palju – see nõuab suurt inimest.

Las ma räägin natuke endast – ma olen kuri inimene. Kui ma loen luulet, hakkan ma pea alati mossitama. Küll ei meeldi mulle see, küll teine. Kord arvan, et autor tümistab õõnsatel sõna­sildadel, kord poosetab niisama, kord teeb ta valesti üht, siis teist. Miłosz kõnnib kõigist kiusatustest kindlalt mööda. Kogenematule silmale võib ehk paista, et ta teeb midagi samamoodi nagu luuletaja x, aga sellegi silma omanik peaks tajuma, et Miłoszit lugedes ei hakka tal süda läikima, et selle lihtsuse ja selguse taga on tohutu töö, vaimne pinge, isiksus. Et selle lihtsuse ja selguse taga ei ole poosi. Ausõna, ma pole siiani kellegi ees nii sügavat kummardust teinud. Aga siin ei saa teisiti, peab kummardama. Miłoszi rahulik hääl ei muutu kunagi kõmisevaks paatoseks, ei muutu sarkasmi, solvumise ega mõnitamispüüde tõttu kiledaks. Ta kahtleb ja otsib, aga vaieldamatult ka leiab ja teab.

Oluline on meeles pidada, et kui Miłosz kõneleb rahulikul toonil, siis ei tulene see kire puudumisest. See on otsus, valik, tarkus. Muidugi võib sellele valikule teha etteheiteid, aga Miłoszi valdkond polegi uuendus ega avastusretked. Tema valdkond on inimene, püüd «tõusta endast kaks sentimeetrit kõrgemale» (lk 333), soov ­aidata tõusta ka meelt heitnud ligimesel, säilitada väärikus.

Leian Miłoszi rahuliku tooni alt väga palju kirge ja kordan taas – just see, kuidas ta kirge talitseb ning suunab, on muljetavaldav. Ereda leegiga lõõmavate, emotsioonile alluvate inimeste kõrgeim lubatav eluiga on 27 aastat. Miłosz suri 93-aastasena. Päris kindlasti jumaldatakse neid noorelt surnud tegelasi kirglikumalt, aga eks selle jumaldamise üheks allikaks ole iha samamoodi kukkuda, ära põleda; igatsus, et see jamps lõpeks. Päris kindlasti on Miłosz andnud rohkem valgust ja lisaks sellele annavad tema tekstid – ja pärand laiemalt – ka sooja.

Poeedid on äärmiselt erinevad. Mõne tekstid sobivad suuliseks ettekandeks, mõne väljatrükid tulehakatuseks, mõni luuletus inspireerib kirjutama tervet romaani või tulnuks selleks kohe kirjutadagi, mõni riimiline tekst võiks olla hoopis vabavärss, mõnest luuletusest lihtsalt peab laulu tegema. Miłoszi tekstide puhul tekib küllalt tihti tahtmine maalida – nii nägelikud on need. Autor kõnnib läbi ajaloo ja mõttemaastike ning juhtub, et kõik, mis tal on sealt kaasa võtta, on mõned esemed. Esemed, mis kannavad tähendusi. Need esemed või loomad oleks mu maalil selgemad muust, selgemad ka sõnas mainitud inimestest (sest nendes on eeterlikku eemalolekut), aga ka need selged ja veel võrdlemisi konkreetsed esemed on juba kahvatumas, juba varitsemas hetke, mil minna üle puhta idee olekusse.

Näidiseks pakun ühe pigem ebatüüpilise teksti. Miłosz isegi vabandab, et ehk ei ole see luuletus. Küllap ta tundis, et tema raev ja nördimus on liiga alasti ja valla. Muidugi, kui hakata võrdlema, kõlab seegi nagu inglikoor ja viisakuse kvintessents. Samas, autori seisukohast ja selle intensiivsusest aru saada pole ju keeruline. On siis vaja rohkem lärmata?

Sarajevo

Võib-olla ei ole see luuletus, aga vähemalt ütlen välja, mida ma tunnen.

Oleks vaja revolutsiooni, aga need, kes kunagi olid tulihingelised, on nüüd üsnagi jahtunud.

Kui vägistatud ja tõurastatud maa kutsub appi Euroopat, kellesse uskus, siis nemad haigutavad.

Kui Euroopa võimumehed toimivad nagu kaabakad, ei kosta ühtki häält, mis neid nõnda nimetaks.

Maailma uuenemist nõudev noorte mäss oli valelik ja too põlvkond langetab nüüd endale kohtuotsuse.

Suhtudes ükskõikselt hukkujate hüüetesse, sest need on ju harimatud barbarid, kes üksteist notivad.

Ja täissöönute elu on rohkem väärt kui nälginutel.

[---] lk 299.

Kunagi üks sõber küsis, kuidas saada inimeseks. Ausalt öeldes ma ei mäleta, mida talle vastasin. Täna ütleksin, et lugegu Miłoszi luulet. Lugegu keskendunult, süvenedes. Ei pea ju kogu raamatut järjest läbi vuristama. Piisab, kui loed teksti nädalas. See aeg on kõigil. Kui Miłoszi lugemine ei aita inimeseks saada, siis mina küll ei tea. Siis on raisus.

Raamat

Czesław Miłosz

«Valitud luuletusi»

Tõlkinud Hendrik Lindepuu, toimetanud Märt Väljataga

Hendrik Lindepuu kirjastus, 2013

448 lk