Aadu Must

FOTO: Erakogu

Jõulude eel lähevad mõtted ikka esivanemate peale. Sügavate traditsioonidega rahvaste kultuuris, nii idas kui läänes, on oluline koht oma juurte tundmisel. Oma suguvõsa lugu on võti ajaloo, rahvusliku identiteedi kujundaja juurde. Olgu need sõjad, küüditamised või elu talutares – kõik jääb suhteliselt kaugeks, kui sellesse ei põimu ka minu enda esivanemate lugu.

Meie rahvas on uhke oma raskuste kiuste säilinud kultuurilise järjepidevuse üle. Aga selles on ka lünkasid, mida saab täita. Aastakümneid tagasi jutustas üks Hiinas töötanud diplomaat mulle ameerika sotsioloogidest, kes üritasid mõõta kultuurirevolutsiooni mõju hiinlaste rahvuslikule mälule. Nad said loa tänaval inimestelt nende esivanemate nimesid küsida. Hüpotees oli lihtne: mõne minutiga on selge, kas oma vanavanavanemaid teatakse. Kui jah, on kultuuriline mälu alles. Tegelikult jätkunud juttu tundideks, sest vanavanemaid on inimesel küll ainult neli, seitsmendas põlves esivanemaid aga juba 128.

Selle jutu mõju all testisin meie tollaseid ajalootudengeid. Suure erandina teadis üks neist vanaema neiupõlvenime. Kas sina tead? Ühe testi tegin veel. Ameerika Ühendriikide osariikide (poolsada osariiki) kontuurkaardil suutsid tudengid leida keskeltläbi kaheksa osariigi nimed. Päris hea. Eesti kihelkondade kontuurkaardil (sadakond) samuti keskmiselt kaheksa. Napivõitu.

Tollastel mälulünkadel olid omad põhjused. Nõukogude ideoloogia seadiski eesmärgiks kultuurilise järjepidevuse läbiraiumise. Perekonnaloo tundmine olevat nõrkade lohutus, kes ei oska uhkust tunda nõukogude ühiskonna suurte saavutustest üle, vaid otsivad tuge ähmasest minevikust. Tartu Ülikoolis siiski nii ei arvatud. Kui mõni tudeng oma perekonnaloo vastu huvi tundis, andsime talle ülikoolist ametliku taotluse kaasa, et tal lubataks uurida «Talurahva olukorda ja klassivõitlust» tema koduvallas. Sellisel moel oma juurte uurimiseni siiski pääses. Mujal nõukogude impeeriumis ei pääsenud.

Olen viimastel aastatel hobi korras lugenud sadakond eestlaste perekonnalugu ja neid arhiiviainesega võrrelnud. See on nauditav lugemisvara. On naivistlikke lugusid, kus ajaloofaktid segunevad muinasjuttudega. Laias laastus kolmandikul on «mõisa aeg» ajalooraamatust või Vildelt maha jutustatud. Aga kust seda siis mujalt võtta oligi?

Erinevates Eesti maanurkades teati, et pärast Põhjasõda olnud maa nii tühi, et teise inimese jalajälge nähes antud sellele suud… Kauge esivanem oli ikka ja jälle krahv või vähemalt rootsi rüütel. Või keegi «von» – teadagi, olnud üldine «esimese öö õigus» ja talumeeste esiklapsed rohkem parunite nägu. Aga vahel sekka ikka teati, et ega elu ole ühesuunaline liiklus. Leiame loo kahest Tartu tudengist, üks neist paruni-, teine matsisoost, kes juhtunud ühte nägu olema. Parunivõsu ülbitsenud teise arvel: «Ega sinu ema mitte minu isa mõisas toatüdruk ole olnud?» Aga vastus oli valus: «Ei, ema oli kodus, aga isa oli mõisas kutsar.»

Eesti taasiseseisvuse algusaegadel oli meie «keskmine» perekonnaloo uurija vanuselt veidi üle 60. Istus, süles kast vanemate kapist leitud vanu fotosid, millel justnagu tuttavlikud näod, aga kedagi ära ei tunne ja küsida ka enam kelleltki ei ole. Esimene metoodiline tõde sai ka selgeks: «Miks ma küll nende käest midagi ei küsinud, kui nad veel elus olid?» See oli oluline tähelepanek, tasub mäletada.

Olen nautinud mitmeid viimastel aastatel kirjutatud perekonnalugusid, mille autorite seas on ka päris noori inimesi, kellel Genis tuhandeid eellasi ja sugulasi. Need on arvuti ja telekapõlvkonna noored, kes uurivad interneti vahendusel ajalooarhiivi veebikeskkonnas Saaga avatud kirikuraamatuid, hingeloendeid, vallaelanike nimekirju ja ajaloolisi kaarte. Sekka onomastika andmebaasi. Neid uurijaid ei ole küll veel eriti palju, aga vaikselt läheb meil asi paremuse poole.

Sain rahvusvahelisel teaduskonverentsil võimaluse vestelda tosina noore hiinlasega ja viisin jutu nende esivanemate peale. Vanaisadest kaugemale me ei jõudnud. Ei tea, kas oli asi minus, ajas ja kohas või uues põlvkonnas. Või ega nondele ameerika sotsioloogidele, kellest loo algul juttu oli, ehk näitlejaid ette sokutatud?

Perekonnaloolise uurimuse kvaliteedi loob see, et toormaterjaliks on ühelt poolt arhiivimaterjalid, esivanemate erakirjad, fotod, teiselt poolt perepärimus. Nii saab paika faktoloogia, kirjeldus tervikuna on aga elav ja inimnäoline. Perepärimusel on kulla väärtus, kui see räägib jutustaja või kirjutaja enda loo. Põhjasõjast varasema loo uurimisel aga tuleb pärimustesse nagunii suure kahtlusega suhtuda – 1711. aasta katkuga kaasnenu rüüstas rängalt kollektiivset mälu. Kui pärimust enam kuskilt võtta ei ole, tuleb arhiivis sedajagu sügavamalt «kaevata».

Eesti arhiivid, võrreldes väga paljude teiste riikide omadega, on tõeline kullaauk! Peaaegu kogu meie rahva nimed, elukohad, varanduslik seis ja tähtsamad elusündmused on läbi paljude põlvkondade kirjas kirikuraamatutes, revisjoniprotokollides, kohtuprotokollides. Passiraamatutest leiame esivanemate suusõnalised portreed juba kaugest fotograafiaeelsest ajast. Säilinud on särav kartograafiline aines, kus on üksikasjalikult kirjeldatud esivanemate elukeskkond ja kohanimed, nende detailid ja dünaamika.

Mõnikord, kui aega ja oskust otsida, saavad perepärimus ja faktid arhiivis kokku. Uurisime eksperimendi mõttes belletristikana näivat Rootsi rüütli lugu. Ennast Rootsi rüütli järglaseks pidava Surju Kabrandi talu peremeheks oli Rootsi-aegsel kaardil kapral Matts. Minu kodukihelkonna 17. sajandi võõrapärased taluperemeeste nimed, mis tõlgituna kõlaksid venelane Jac, hollandlane Bärend, sakslane Hermann, poolakas Mats jt selgitab lahti kohtutoimik, kus üks neist, endine hollandlane, oma talupojast kõrgemat seisust seletab.

Perepärimustes on vaprad sõjamehed reeglina linalakka eesti kaunitari ära armunud ja jäänudki kohe (või siis «poliitilise korrektsuse huvides» pärast sõja lõppu) oma kauni naise juurde elama. Päris nii see ei olnud. 17. sajandi alguse Poola-Rootsi sõdades oli maa rängalt rüüstatud ja paiguti üsna tühjaks tapetud, nii et ajuti tuli isegi sõda pooleli jätta – sõda pidi ju ennast «ise toitma», kuid riisuda polnud enam midagi. Sõda käis üle Pärnumaa. Oma haavatuid kokku ei korjatud. «Sõjameditsiini» esimene ešelon oli väe järel liikuv lesknaiste vägi, kes vahel marodööridega kakeldes mehed üles korjas ja kui hästi läks, siis terveks ravis. Sealt siis need võõrad, keda aegade jooksul on Eestisse tulnud ja eestlaseks sulanud oi kui palju!

Olen eestlaste perekonnaloo allikatest kirjutanud terve raamatu ja asjahuvilised leiavad selle üles. Mis sealt puudu on? Eestlaste ajaloo omapära on see, et suur osa meie kirjalikust mälust on ühel või teisel perioodil meie maad valitsenud riikide arhiivides. Eesti riigi sünnihetkel oli laias laastus meie rahvast viiendik Venemaa eestlased. Sellepärast olemegi tosinast Vene arhiivist üles otsinud tuhandeid allikaid sadade eesti külade, sundasukate või õpetatud meeste kohta, kümnete tuhandete perekondade lood.

Need räägivad eestlastest «karudest», taigaala asustamise pioneeridest. Või sellest, kuidas Venemaal eestlaste arv Esimese maailmasõja puhkedes plahvatuslikult kasvas – tuhanded isehakanud sakslased, vorsti- ja juustumeistrid, õpetajad, loomaarstid, jaamaülemad, kaevanduseinsenerid ruttasid kirja panema, et nad mitte äkitselt vaenlasteks saanud sakslaste, vaid tegelikult eestlaste hulka kuuluvad. Meil kõigil on nende seas esivanemaid või sugulasi.

***

Rahvusarhiiv on paarikümne aastaga ära teinud tohutu suure töö, tuues suure osa meie rahvuslikust mälust meile arvuti kaudu koju kätte. Ja ega ta sedagi peida, mis seni veel arvutisse jõudmata. Need, kellel huvi oma juurte vastu, olgu siis vanad või noored, on arhiivis oodatud. Kellel vaja, saab sealt alati head nõu. Meie esivanemad on väärt, et neid teada, tunda, mäletada ning iseennast ära tunda. Arhiivirikkused ootavad avastajaid.