Karl Martin Sinijärv: turutõrkest tulevikuliselt

Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv. Foto: Peeter Langovits

Kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv kirjutab värskes Õpetajate Lehes, et see on hea, et inimesed enne aasta lõppu palju kultuuriajakirjandusele mõtlesid.

On hea, et enne aasta lõppu mõtlesid inimesed kultuuriajakirjandusele. Oli see põhjus siis, mis ta oli. Mõeldagu edasi. Ja tellitagu. Miks?

Vastus lihtne. Argimeediast erinevalt kannavad kultuuriajakirjade tekstid end ja lugejat kauem kaasas. Mida ei jõua lugeda täna, võib lugeda tuleva kuu või tosina aasta pärast. Kultuuriajakiri on nagu paks raamat, mida kirjutatakse kogu aeg juurde. Nagu hea seriaal, kui soovite. Päevaleht on sel juhul nagu seebikas või paremal juhul uudistesaade. Kultuuriajakirjad ei pea tootma sisu selleks, et seda oleks võimalik kohe maha müüa. Nende elushoidmiseks on teised viisid. Et neid viise − sisuliselt meie kõigi ühise raha kulutamist − õigustada, tuleb neil toota hoopis säherdust sisu, mis teeks meid targemaks. Ja mitte ainult meid, vaid ka meie lapsi. Olen korduvalt öelnud: kultuuri turg on tulevikus, antud üürikeses ajahetkes on kultuur alati ja olemuslikult turutõrge. Kunagi pole korraga elus ja/või kultuuriliselt aktiveerit olekus piisavalt ostuvõimelisi inimesi. Ent meie päralt on igavik.

Samas ei pea tingimata olema nõnda, et kasinates oludes saab avaldada üksnes niinimetet «pikki, igavaid ja liigendamata» tekste. Oh ei! Ajalikku, ent siiski kultuurset ja põnevat, on me ümber küllaga. Leitagu üles ja levitatagu vaid! Kole kurb, kui askeldustest väsinud inimesed jäävadki uskuma, et neil pole kultuuriajakirjandusega enam või veel kokkupuutepunkte. Siin võib kultuurimeedia endale otsa vaadata ja järele mõelda.

Ja üldse tuleb miskit tos jutus mulle kuidagi tuttav ette. Sel kevadel kirjutasin Loomingus, et tegelikult oleks lisaks vaja üht pisut uut tüüpi ajakirja. «Ümber teha ei tahaks midagi, küll aga natuke juurde lisada. Nimelt juba aastaid ja üha enam kripeldab mu hingekesel üks Loomingu hoidislikus mõttes olulisemaid rubriike «Kroonikat». See on hästi napisõnaline, kuid jube põnev rubriik. Mida taamale vajuvad seal märgitud sündmused, seda vähem on otsest mälestust, seda enam oleks vaja kaja ja kirjeldust. Mul on tunne, et see rubriik vajab lausa omaette ajakirja. Omaette ajakirja sellepärast, et Looming on liiga hea, et teda (p)arendada. Las ta olla edasi niisugune, nagu ta kõige paremini olla oskab. Aga tema kõrvale ja külje alla võiks sündida üks teist nägu kirjanduskiri. Loomingu esimene laps, tema Raamatukogu, on suureks kasvanud, käes on lapselapse aeg. Kui Loomingu kroonikast saan ma teada, et kirjanik X käis riigis Y festivalil Z, siis lapselaps räägiks kirjanikuga, mis seal siis õieti juhtus. Kui Looming ütleb mulle, et N maakonnalinnas esinesid seitse poeeti vägeva luulekavaga, siis lapselaps annab etenduse kohta arvustuse ja toob tausta ja tagamaid. Kui Loomingus on kõrvuti klassiku ja nooruri kirjatööd, siis lapselaps on nendega juba juttu teinud ja kuuldu üles tähendanud. Lapselaps oskab salvestada nii pilti kui ka heli, lapselaps käib seal, kuhu Looming ise ei jõua ning toob kaasa enam kui kaks kuiva rida kroonikaveerule. Ta toob kirjanduselu ja kirjandusinimesi, ta räägib lugejate ja lastega, ta käib raamatukogudes ja koolides ja vanglates ja kõrtsides ja kohvikutes ja raamatupoodides, ta kolistab mööda võrgu­avarusi ning on oma inimene intermeduusi kombitsais, ta on erksam ja ajakajalisem, aga mitte kollasem. Lihtsalt rõõmus ja teravmeelne on ta. Ma ei pea silmas lärmakust ja noortepärasust, pigem miskit vormilt sarnast, nagu on Soome kirjanike kvartalikiri Kirjailija, aga sisult särtsakamat ja paremat. Ma usun, et vajadust on ka veidi teistsuguste raamatuarvustuste järele − midagi vana hea Loomingu formaadist lühemat, ent päevalehtede juhutekstidest sisukamat, ehk umbes Tuglas-seura ajakirja või ELMi laadis. Esinemisi ei arvustata üldse kusagil, read Loomingu kroonikas on seni kõik, mis järele neist jäävad. Ei pea ju nõnda olema. / – - – / just sedasorti väljaandes saaks hästi ära kasutada uusmeedia võimalusi − pakkuda kuulata elusate kirjanike intervjuid, esinemiste katkendeid, linke sotsiaalmeedias avaldatule, asjaomastesse võrgukeskkondadesse, kirjanduselu ja loomingut loomise hetkel, mitte vaid hoidistatult.»

Toodud lõik rääkis küll kirjandusest, aga mõneti kehtib ka kogu kultuuriajakirjanduse kohta. Asi ei ole kunagi seisnud selles, et mõnd senist väljaannet, millele heidetakse ette liigset igavust, lugude talumatut pikkust jne, peaks hakkama tingimata ümber tegema. Küll aga saab tõesti väga paljut juurde lisada, anda uusi kihte ja tasandeid, mis võimaldaksid kultuuripeegeldust kogeda nii süvenejal kui ka kiirustajal. Ning mis ajaloo vaatevinklist oleksid mitut pidi olulised. Vähesed suudavad igapäevameedia massist terakesi otsida isegi ilmumispäeval, saati veel tulevikus. Kultuuriajakirjandus kestab kauem. Ja temas peab peituma rohkem. Võib-olla võiks temas peituda kõik!