Sellest võib tulla hea seriaal. Film kahjuks on alla lati. Mis õigust on mul seda väita, kui sihtgrupiks on lapsed? Nende asi – kui vaatavad, on järelikult hästi? Siiski, pressiteade viitab, et «Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus» on koguperefilm. Järelikult võin.
Mis kõige rohkem häirib? See, et liiga alasti on soov kasseerida teisejärguliselt tootelt – kõigepealt tehti seriaali ja siis otsustati, et materjal on nii hea, et siit annab kokku lõigata ka ühe pika filmi – sisse vaataja raha.
See ei ole teene eesti (filmi)kultuurile – ses mõttes, et lastemängufilme on meil niigi vähe (aga on «Lotte») ja nüüd on üks sündinud peaaegu tühjalt kohalt. Pigem süvendab see niigi levivat audiovisuaalset harimatust, kus ei tehta enam vahet, mis on film, mis seriaal või lihtsalt saade.
Lugu ise on tegelikult huvitav. Haakub hästi viimastel aastatel ka Eestis üha enam levima hakanud keskaja ja kriminaaljuttude buumiga. Valge Daami legend saab siin originaalse tõlgenduse ja ma ei imestaks, kui selle põhjal tehtaks augustikuu öödel veel Haapsalus teatritki.
Sellest aga ei piisa, kui keskaegne süžeeliin hakitakse enamasti rutiinselt, ilma sisulise, isegi vormilise seoseta tänapäeva vahele. Või vastupidi. Just siis, kui tegelaste vahel või ka nende siseilmas peaks juhtuma hakkama midagi päriselt, mitte näiliselt, kui peaks algama filmidramaturgia, tehakse taas ümberlülitus ja välgutatakse nii kuni lõpuni välja. Just nii nagu üht seriaali on ikka tehtud.
Ka lugu ennast on ühe pooleteisetunnise filmi tarvis liiga palju ja et seda ära rääkida, kapatakse uljalt, metsiku hooga üle sündmuste – tulemuseks on see, et filmi rütm on tasapaks, rääkimata pealiskaudsusest ja heitlikkusest. Teisalt tuleb kiire tempo ehk isegi kasuks – aitab lappida süžeelisi auke ja küsitavusi, mille puhul mõistusega poleks midagi pihta hakata.
On paradoksaalne, et ühes lastefilmis on just peategelaste, laste endi tegelaskujud kõige kahvatumalt välja joonistatud. Nii et karakteritest on siin ülepea raske rääkida. Ja see pole osatäitjate süü – Mikk Kaasikus, Miikael Ainlas, Liisa Koppelis ja Mariann Vilbres oleks piisavalt potentsiaali, et oma kangelased meeldejäävaks mängida. Jääb üle loota, et seriaalis on teisiti.
Kohe meenub üks keskpärane telemängufilm kaugetest 1980ndatest – «Keskpäev». Ka seal sõideti koolivaheajaks külla ja lahendati kaunis Eesti väikelinnas (Vändra) ühte saladuslikku juhtumit – tõsi, ilma keskajata –, ka seal tegutses neli last, aga igaüks neist oli ere isiksus. Oma iseloomu ja veidrustega. Meelik ja Kärt, Jürnas ja Madis… Kes ei mäletaks?
Siin aga – puhas mehaanika. Justkui lapsi läinuks vaja ainult selleks, et keegi peab ju salapärase juhtumi lahendama. Mitte vastupidi.
Palju huvitavamad on kõrvaltegelased – piiskop Väino Laes näiteks, rääkimata juba munkmõrvarist (saladuse huvides jätame tema nime saladusse). Nagu ikka on sümpaatsed Jaan Rekkor, Lembit Ulfsak, Tambet Tuisk ja Hilje Murel.
Haapsalu ilust ja omapärast, mida see film justkui peaks põlistama, ma vaimustuda ei oska. Isegi piiskopilossi näidatakse tervikuna vaid maketina («Viimse reliikvia» makett oli uhkem). Korraks kihutatakse küll jalgratastega läbi linna, aga ka siis vaimustub operaator rohkem oma kunstist kui Haapsalu ilust – koguni läbi rattakodarate näeme korraks seda mööda vilksatamas.
Hoopis parem on filmi lõpp. Tempo aeglustub. Ümberlülitusi on vähem. Tantsust saab ilus kujund, mis liidab Tambet Tuisu ja Hilje Mureli taas kokku. Õnnestunud muusika on kirjutanud Ariel Levin.
Jään huviga seriaali ootama.
Uus eesti film kinodes
«Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus»
Lapsed hakkavad ajama varaste saagiks langenud haruldaste kellade jälgi
Režissöör René Vilbre. Stsenarist Mihkel Ulman. Operaator Kristjan-Jaak Nuudi. Kunstnik Eva-Maria Gramakovski. Helilooja Arian Levin. Produtsent Raivo Suviste
Osades Mikk Kaasik, Miikael Ainla, Liisa Koppel, Mariann Vilbre, Lembit Ulfsak, Tambet Tuisk, Hilje Murel jt
BEC ja ETV2 2013
Alates 20. detsembrist Tallinna, Tartu, Narva ja Pärnu kinodes