Juuli 1930. aasta märtsis.

FOTO: Erakogu

Minu isapoolse vanatädi tütar Tõntsu Juuli läks 1920. aastate keskpaiku Brasiiliasse õnne otsima. Ta oli pärit Harjumaalt väikese talu viielapselisest perest, kus vanim poeg peremeheohjad sai. Teised pidid omal käel toime tulema. Juuli töötas linnas kuskil vabrikus, kui kuulis võimalusest sõita priiküüdiga, Brasiilia kohvimõisnike kulul, sinna kaugele maale hästi tasuvale tööle. Juuli võis tollal olla juba 30. aastates neiu. Ta kutsunud kaasa ka oma sõbratari, minu umbes samaealist emapoolset vanatädi Mariannet (Kubja Anna), aga tema ei läinud.

Just Marianne vanade paberite seast leidsin kaks Juuli kirja. Selgub, et tema on kohviistanduse raskest tööst pääsenud. São Paulo kesklinnas asunud suur immigratsioonimaja, mille kaudu kauged tööotsijad kohtadele suunatud. 28. märtsil 1926 läkitatud kirjas teatab Juuli, et on São Paulos portugallaste juures teenijaks, kiidab oma härrat ja prouat. «Pean ütlema, et tööd on mul tõesti vähe: viis tuba ja üks köök kraamida ja kolme inimese sööginõud pesta, söögid teeb proua ise. Pesu lastakse kõik väljas pesta, isegi minu pesu. /---/ Ajaviiteks lastakse näputööd teha.» Veel kirjutab ta, et süüa saab hästi, süüakse kõiksuguseid taimi, marju ja aedvilju, proua tahtvat ta paksuks sööta. Pererahvas on kaunis rikkad, peavad toiduainete kauplust, Juuli imetleb, et proual on kaheksa siidkleiti. «Pean ütlema, et mina ei ole kordagi veel kahjatsend, et Eestist välja sõitsin. Usu, Anna, et siin Brasiilias on üksikul inimesel, pealegi naisterahval palju kergem elada kui Eestis. /---/

Palka saan ma Eesti raha järel 4500 marka kuus ja prii tuhvlid ja voodiriided, ühe kleidi sain kingitud ja kaks paari sukki ja kuld arnpandi (sks das Armband, «käevõru» – H. T.). Siis lubati palka juurde, kui ma süüa hakkan tegema.»

Juuli kinnitab, et palk oleneb ka keeleoskusest. Kui keel selgeks saab, võib teenija ka 6000–7000 marka kuus saada. Seks ajaks oli tal kolm kuud teenitud, kui veel kolm kuud töötab, saab võimalikuks kojusõiduks raha kokku.

Aga ta ei sõida! «Sa tead ju, et ma tahan rikkaks saada, kui kolm-neli aastat Brasiilias olen, siis on mul raha küllalt. Ja kui ei, siis vaatan mõne vana pursui, kel palju raha on. /---/ Aga pean ütlema: siitmaalastest ma küll omale meest ei taha. Võib-olla et edaspidi sõidan Põhja-Ameerikasse.»

Juuli kirjutab ka laevareisist Õnnemaale, nagu ta Brasiiliat nimetab. Sõit kestis viis nädalat, söök oli laeval prii. Ta leidnud sealt kavaleri, 42-aastase prantslase, kes olnud laeva «aidamees». Juuli käinud tema juures šokolaadi ja biskviite nosimas.

Kohale jõudes öeldud, et kõik on vabad, igaüks võib koju tagasi sõita, ainult omal kulul. Ta tunneb kaasa neile, kes leidsid lootusrikkalt töö kohviistanduses. «Olen mitmega koos olnud, kes sealt on ära põgenenud. Mõnes kohas olla veel nii kui vanal orjaajal. Paljud surevad sinna ära, seal on paha kliima ja raske töö. Aga suurem jagu põgenevad sealt linna. /---/ Tõsiselt ütelda, perekonnainimestel küll ei maksaks seda reisi ette võtta, sest siin on toiduained palju kallimad kui Eestis, mõni aine on poole kallim, aga riie ja jalanõud on veidi odavamad.»

Valged vaglad

Võrumaalt Koorastest pärit kirjanik, luuletaja ja vaibakunstnik Erika Aland-Vernik (1913–2001), kes perega alles 1938. aastal Brasiiliasse São Paulosse elama asus, on kirjutanud eesti immigrantide elu algusest võõrsil tõetruu raamatu «Kohvipõllu leib», mis ilmus Rootsis 1990. aastal Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandena.

Algus oli raske. Võõras loodus, võõras rahvas, võõras keel ja kombed. Kohvimõisa saadetud eestlased majutati räämas ja räpastesse majakestesse, mis kubisesid jubedatest tarakanidest. Söögiks toodi mõisapoest esialgu kott ube ja teine riisi – võla peale, mis tuli hiljem tööga tasa teenida. Sealt võis saada kõiki toiduaineid, ainult et nii mässisid uusasukad end lõpututesse võlgadesse, mille tasumiseks kulus aasta või enamgi. Juba esimeste muljete järgi võis öelda, et «kullakuma Brasiilia kui õnnemaa ümbert oli kadunud».

«Kohvipõllul algas hoogne töö. Ei võidud hoolida põletavast päikesest ega jalataldu kõrvetavast maapinnast. Sest kohvimarjade kogumine on töö, mis nõuab kiireid käsi, et ei jääks vihma või tormi kätte, et vili oleks eht, et ei aeguks ega raiskuks.

Eestlased olid kohvipõllul töötanud paar nädalat. Töö, kuigi ennetundmata, ei kohutanud kedagi. Küll aga lõunapäikese leitsak, millega põhjamaalased polnud harjunud. Eriti keskpäevatunnid olid rasked, otse ängistavad.

Hääs usus nad olid plaanitsenud ette kanda palve mõisale, et viimane nad vabastaks vähemalt esialgu keskpäeva kõrvetavast nuhtlusest. Nad on valmis tasa tegema kaotatud tunnid kas aovalgel või hilisõhtul,» loeme raamatust.

Ja edasi: «Mõis mõtles omal viisil. Lükkas eestlaste palve tagasi. Mulatt mõisavalitseja Tito naeris neile näkku:

– Mis teie, näputäis valgeid, õige mõtlete? Tulete nõudma mõisa töökorra muutmist? Keegi pole siin varem midagi säärast näinud-kuulnud! On siit läbi käinud igat sorti rahvast, kõik on allunud mõisa korrale.

Kui saksa Karlos veel katsus eestlaste heaks midagi ütelda, siis lõigati ta sõnad läbi:

– Mõisa silmis maksab sama palju pruun päevakoer kui valge vagel.

Sellega oli kõik öeldud.»

Autor kirjeldas ka tööd kohvipõllul:

«Kohvikogumine oli omaette majapidamine, kus valitses kindel kord. Tööline sai mõisalt sõela ja kotid. Need peab ta tulevikus mõisale välja maksma, sest sõel kulub ja kott katkeb. Täiskogutud koti pealt on töötasu kõigile sama, sest kotid on kõik samasuurused. Päevatöö lõppenud, märgitakse kotid kirja. Majad on nummerdatud. Samuti kotid. Iga pere kohvikotil on sama number mis ta majal. Kottidesse kogutud kohvimarjad viiakse edasi pesemisele ja praakimisele ja siis päikese kätte kuivama. Aga see oli juba teine töö, mida toimetavad teised töölised.»

Tööga rikkaks ei saa

Juuli teine kiri Mariannele kannab kuupäeva 10. oktoober 1926. Juuli kirjutab, et ootab iga päev uudiseid kodumaalt. Ta on nüüd selles peres üheksa kuud teeninud ja ikka väga rahul. Kiidab oma prouat ja härrat, kes temasse väga hästi suhtuvad. «Kõik minu tuttavad ütlevad, et teist niisugust kohta sa Brasiilias ei leia. On küll kohtasi, kus rohkem palka saab, aga seal on jälle nii palju tööd, et ei jõua päeval ära teha, tee pool ööd tagajärele.»

Juuli oli kogunud igaks juhuks tagasisõiduks raha, aga kui selle kokku sai, ostis endale kaks kleidiriiet, kaks paari kingi ja kaks kübarat. Aga päriselt rahul ta ei ole. «Elada saab siin palju kergemini kui Eestis, aga minule siin küll kaua ei meeldi elada. Kui ma siin 3-4 aastat elan, siis küll. See võib mind alati vihastada, kui siin välja lähed, siis iga nolk pakub ennast jutule.

/---/ Kui siin mõnele trehvad ütlema, et oled eestlane, siis on esimene asi: kui palju raha tahad, lähme hotelli. Nüüd ma neid enam ei karda! Kui ära ei lähe, virutan vastu nägu, küll siis häbi hakkab. Kavaleerisi saab siin iga maalasi, missugust keegi himustab. Minul on praegalt kaks tükki niisuguseid paksusi vanameid, kui üks Seebi vabriku peremees või meister, mis ta oli, kes käis alati Pärnu maanteel, kole paksu kõhuga vanamees, roheline jope seljas. Tuleta meelde ja tead, nüüd on ka niisuguseid vanamehi minul! Isegi üks käis minul kosjas, see oli minu proua sugulane, üks autosohver. Proua ajas teda toast välja ja ütles: sina armastad palju naisi ja palju viina, sellepärast Juuli sind ei taha,» edastab ta humoorikalt. Ja kinnitab veel kord, et meest ta endale Brasiiliast ei soovi.

Kuhu eestlased sattusid, seal tekkisid ka eesti seltsid. Juuli kirjutab: «Meil on nüüd siin kaks Eesti seltsi olemas, käin iga lauba ja pühapäeva õhtul pidudel ja nüüd vist lähen ka seltsi laulukoori laulma. Siis tuleme Eesti laulupidule laulma.»

«Lõbu ja nalja saab siin küll palju rohkem kui Eestis,» jätkab Juuli. «Mitu ilusat parki on siin kui paradiisiaiad, mitmesugused palmid ja kummipuu metsad ja kõiksugu linnud ja loomad ka parkides inimestel näha. Ja mitmesugused lõbustused: karussellid ja kiiged ja kõikidele viguritele ei tea ma nimegi anda. /---/ Nüüd hakkab meil jälle soe aeg, kolm kuud oli meil külma aega, päevad olid soojad, aga ööse oli vateeritud tekiga veel külm magada. Ööd on siin alati vilud ja niisked, haigeks võib siin palju rutem jääda kui Eestis. Mitmed eestlased peavad olema siin ära surnd.»

Brasiilia eesti seltsi Uus Kodu tegemistest kirjutas 1932. aasta 23. aprilli Postimees. Veebruaris oli seal pidulikult tähistatud vabariigi aastapäeva. Teine suur sündmus oli palmipuudepühal leer, kus armulauale võeti 84 eesti noort.

Ühe kirja leidsin veel, kirjutatud 17. märtsil 1933, see oli läkitatud minu tädile Lydiale, seega Juuli täditütrele. See kiri enam nii optimistlik ei ole. «Ka siin Õnnemaal Brasiilias ei saa ilma tööta leiba. Olen siin juba seitse aastat olnud, aga ei ole veel nii palju raha saand, et oleks Eesti laulupidule sõitnud. Kuulda, et tahavad mitmed eestlased sõita, kuid mina pean loobuma, puudub ainult raha. Lydia, tead, tööga ikka rikkaks ei saa. Nüüd mõtlesin teisiti, nüüd hakkan ma loterii piletisi ostma. Võib-olla ehk on õnne mõnikord, vahest ehk võidab mõni juhtumisi. Kui ma paar korda võidan, siis sõidan kohe Eestisse. Noh, mis viga nalja teha!»

Kirja lõpus küsib ta ema tervise järele ja saadab talle häid soove. Muide, Juuli ema suri 1936. aastal 77-aastasena.

Sel Juuli loterii-jutul võis olla alust. Ka Erika Aland-Vernik, kes kinnitab, et «Kohvipõllu leib» on valminud otse rahvuskaaslaste suust kogutud materjali põhjal, kirjeldab raamatus juhtumit, kus eesti pere pääses kohvimõisast seetõttu, et tütar oli loteriil kena summa võitnud. Tegelikult tuli raha kõrgelt katoliku vaimulikult, kes neiust oma salaarmukese tegi. Seda muidugi avalikult ei räägitud. Nii võis kuulujutt loteriivõidust Juulitki peibutada.

Elu «sulatiskatlas»

«Kas maksab rännata Brasiiliasse?» küsib 1934. aasta 3. detsembri Postimees. Vastuse sellele annab Eesti aukonsul Rio de Janeiros Rudolf Ise, kes esines Tartus Akadeemilise Hõimuklubi koosolekul. Ise andmeil elab Ladina-Ameerikas umbes 5000 eestlast, neist enamik Brasiilias. Kõige suurem eestlaste koloonia on São Paulos, kus tegutseb eesti selts ja toimib seltsimaja.

Siiski ei soovita kaheksa aastat Brasiilias elanud hr Ise teistel sinna ümber asuda. Tema sõnul on seal elukorraldus hulga raskem kui kodumaal, puuduvad töökaitse ja sotsiaalhoolekanne. Kes tervise kaotab, seda pole enam kellelegi tarvis. Kuigi maa kasvatab hästi, elavad maa­harijad kehvuses, palju on käsitsitööd. Töölised aga ei jaksa vahel korteritki pidada, sest pikkade vahemaade tõttu kulub palju raha transpordi peale. Varandust ei jõua eestlane seal kuigi palju koguda.

Brasiilias lööb läbi noor inimene, kel on hea tervis ja kes tunneb põhjalikult mõnd ametit. Aga niisugune inimene jõuab edukalt edasi ka kodumaal, ent kergema vaevaga. Enamasti elavad eestlased seal kehvemini kui kodumaal, järeldab aukonsul.

Mõni aasta hiljem kirjutas Postimees (30. juuni 1936), et Brasiilia eestlased igatsevad elava ühenduse järele Eestiga. Kunstnik ja muusik Jüri Viinamägi São Paulos ilmuva eestikeelse ajakirja Meie Kodu propagandaosakonnast kutsus sidemete tihendamiseks Eesti lapsi üles Brasiiliasse kirjutama ja fotosid saatma, et «oma väikestele õdedele ja vendadele meie kodumaad südamesse istutada».

Juuli saatis Lydiale São Paulost ilusaid postkaarte, küll mustvalgeid ehk pisut pruunika jumega, mille tagaküljel kirjas lühiteateid sealsest elust. Ühe uhke maja pildi taga on kirjas: «Siin on väike roheline plats ja mõned istepingid, aga ega seal naisterahvas istuda ei julge, ainult kui meesterahvas kaasas on. Kui üksi istuda, siis on viis-kuus meest ringi vahtimas. Arvavad, et see seal mehi ootab. Siin on ju nii pime ja loll rahvas, ega nende üle ei saa pahandada.»

Ühe 24. detsembril 1933 kirjutatud kauni São Paulo vaatega kaardi tagaküljel on kiri: «Kumbas siis on ilusam elada, kas Brasiilias või Eestis. Näed siin piltide peal meie majasid, võid otsustada…».

Ühel pildil on lõbusad ja näiliselt muretud eestlased rannas, teisel rongijaamas teel Santosesse. Mitu pilti on poolalasti pärismaalastest. «Eks ole ilusad peigmehed?» küsib saatja.

Viimane teade Juulilt minu tädi albumis pärineb 1933. aastast, pildil uue aasta vastuvõtt ühe ulgueestlase kodus. Kas kirjavahetus hiljemgi jätkus, pole teada, sest rohkem kirju säilinud ei ole. Eesti okupeerimise ja sõja tõttu katkes side lõplikult.

Aga osa rahvuskaaslasi tuli siinsete murranguliste sündmuste eel kodumaale tagasi. 1938. aasta 11. mai Postimees kirjutab: «Valitsuse poolt määratud summade abil on nüüd Brasiilia eestlaste kodumaale tagasitulek teoks saamas. Eestisse tulemiseks on soovi avaldanud umbes 300 Brasiilias elavat inimest, kuid selleks määratud summadega võimaldub esialgu katta ­ainult 130 inimese sõidukulud.»

«São Paulo linn on suur sulatispott, kus kõigi maade ning mandrite rahvaid ja rasse üheks sulatatakse,» kirjutab Erika Aland-Vernik. Sinna «sulatispotti» kadus ka minu kodukülast Tõntsu Juuli.

Nõukogude ajal meie pool Juulist ei räägitud, temalt kirju ei oodatud, sest see oleks võinud siinsetele sugulastele ohtlik olla – sidemeid välismaaga peeti igati kahtlaseks, selle eest võis saada priiküüdi Siberisse. Juuli lähisugulased on kõik juba igaviku teedel. Kaugemad põlvkonnad ei tea temast enam midagi.