Anna-Maria Penu

FOTO: Erakogu

Kas sa julged seda Eestis üldse lahti teha?» küsib Kadri kohvrile viidates ja vaatab mulle teraselt otsa. Sama pinevalt kui Mari, kes on ta selja taha seisma jäänud ja nüüd õõtsutab end närviliselt edasi-tagasi. Ikka edasi-tagasi.

Ent mina ei ole Eestisse tagasi minemise peale kunagi nii mõelnud, läbi hirmu, ja mu pisut ehmunud pilk eksleb hämmeldunult Marilt Kadrile, sealt punasele kohvrile, tagasi Marile. Ja taas Kadrile, kes on juba kükitanud avatud kohvri kõrvale ja sukeldunud küünarnukkideni raamatumerre, nagu otsiks maapõuest kulda, gaasi, naftat.

Aga selles kohvris pole midagi muud peale raamatute.

Mida on siiski palju. Lennujaama kaal näitas 24 kilo, umbes sama palju, kui kaalus too ontlik neiu leti taga, keda silmitsedes torkas pähe kummaline mõte, et ta on ennast ise ka seal peal kindlasti kaalunud ja teeb seda mitu korda päevas.

Neiu uuris mind küsivalt, kuid siiski ei küsinud midagi. Sest võib-olla ei osanud. Võib-olla ei tahtnud just selle materjali pärast, mida see kohver sisaldab, mille tugevat lehka ta tundis ja kus kõik mu kallid Gramsci, Valcarcel, Nomsky, Benedetti, Galeano ja George lamavad mõnuga üksteise kõrval, otsas ja all.

Kadri selle-eest lappab neid nüüd õhinal, heidab oma vesihalli kriitilise pilgu, raputab pead, pressib huuled kriipsuks, siis avab need, et uurida kõige kohta, mille nime ta silm ridade tagant ja vahelt üles korjab. Feminism, anarhism, ökoloogia, antiimperialism, alternatiiv... Ta küsib kõhklemata, irooniata, siira huviga, sama siiralt kui küsin endamisi temalt, jumalalt, saatuselt mina, et miks me küll alles eile kohtusime. Miks viis elu meid kokku nüüd ja mitte kakskümmend kaks aastat tagasi, kui me kõik kolm oma pea vargsi pesast välja pistsime?

Kui me alles koorusime. Ärkasime.

Sest me ärkasime aega, mil meile jutustati loosungite ja värviliste reklaamide saatel vabadusest, rikkusest, puhtamast õhust, ja meie... Meie uskusime neid imelisi lugusid. Tegime nende valguses plaane, ehitasime nende toel iseennast, olevikku ja tulevikku, aimamata, et tegelikult pidi vabadus meie, naiste, jaoks tähendama ainult üht – sünnitada lapsi. Kohe palju lapsi, et vaigistada seda nii mehelikku hirmu, et ühel heal päeval ei pruugi meid siin ja eriti sellisel kujul, nii heledapäised ja nii omakeelsed, enam olemas olla. Ja siis neil polegi enam, kelle üle valitseda. Neist saavad teiste meeste alamad.

See hirm, mis lasub sünnist saati ja sunniviisiliselt meie kõigi õlul nähtamatu, loomuliku, kohutava koormana, pani ka mind endale vastu rinda taguma ja kõvahäälselt lubama täita just see maa lastega. Nagu muul polekski tähtsust, nagu minul ei olekski tähtsust.

See meeldis pea kõigile, nii pidigi olema, nii ongi õige, et ma ei peatu hetkekski, et kahelda, et endalt küsida, kes ma olen ja kas see keegi üldse tahab lapsi? Teadsin, me kõik teadsime, et naine peab tahtma lapsi, ja kui mitte iseenda, siis teiste pärast. Selle rahvakillu pärast.

Tol hetkel, teismelisena teismeliste riigis, näis niivõrd hullumeelne lähenemine inimelule täiesti mõistlikuna. Oleksin ma Kadri ja Mariga siis kohtunud, poleks ma nii kõvasti valesid kisendanud, oleksin varem julgenud olla mina ise.

Palju varem.

Ja mitte alles kümme sügist tagasi, kui lennukile istusin, kaasas raamat, mille vahelt kukkus mitu aastat hiljem välja kuivatatud kuldkollane vahtraleht. Ma ei tea, ma tõesti ei mäleta, kuidas see sinna sai, aga seal ta oli kui ilmutus keset valgeid liivarandu ja türkiissinist merevett, keset tumedatest juustest, silmadest, nahast kootud reaalsust, keset teist keelt.

Siis ja seal, ajas see kõik mind nutma. Korraga tahtsin olla ainult sügiseses Nõmme metsas, hingata niiske puu lõhna ja öelda pikalt õõõõõ. Pisarad, suured, jämedad pisarad voolasid mööda mu päevitunud põski alla ning kõrval rannalinal lebanud kaks päeva vana sõprus, kes kinkis mulle öömaja, armastust ja kõhutäie, vaatas mind kaastundlikult ja uuris, kas ma nutan maailma või iseenda pärast. Ja ma teadsin, et ma ei tohi öelda, et iseenda pärast, kuigi maailm olengi mina ja mina olen maailm. See ei sobinud mu uue sõbra maailmatunnetusega.

Aga ei sobinud ka mu enda tunnetusega, mis antakse meile Eestis sündides kaasa ja mis oli õpetanud mind teatud tunnetest vaikima. Õpetas, et emale ei tohi ma kunagi öelda, et nii lõikavat igatsust Eesti järele olen tundnud vaid korra, siis, tollel kaugel rannal. See ainu­s kord murraks ta südame, murraks jäädavalt, nagu tema ise oleks Nõmme mets ja õ-täht.

Kuigi ei ole.

Ometi just selle tõttu ma vastasingi, et nutan muidugi maailma pärast, mille muu pärast siin keset Kariibi merd ikka nii väga nutta on, ja mu kaks päeva vana parim sõber, kes luges hommikuti Krish­namurtit ja õhtuti tsiteeris Bob Marleyt, noogutas mõistvalt kaasa ja hakkas koos minuga nutma.

Häälekalt, südamest nagu metsloom ja me ulgusime käsikäes mõned sügavad, unustamatud minutid, kuni hakkas kergem. Kuni merehääl kandus taas kord teadvusesse ja päike, see üks ja ainus päike, ilmus uuesti kinniste silmalaugude taha. Kuni palmipuude ladvad hakkasid tuule käes kahisema ja nende kõla oli seesama, mida tekitab Kadri praegu raamatulehti edasi-tagasi sahistades. Seesama, mida loob Mari, astudes oma pika, enda tikitud lilledega orgaanilisest puuvillast valmistatud seelikuga mööda suurlinna lagunenud asfalti, mis ei luba pilgul taevasse ekselda, sunnib vaatama jalge ette, sest siin on auk augu kõrval, näritud äärtega põhjatud lõksud, kuhu kukkudes võid leida end korraga Bangladeshist, higiste selgadega õmblusmasina taga sentide eest koogutajate seast.

Nii et me hoiame pilgu pingsalt teel, põikame aukudest kõrvale ja samal ajal veeretame mõtet, kuidas välisministeerium võiks eiramise asemel hoopis kasutada kogu seda eestlastest inimrikkust, kes me asume üht- või teistviisi üle maailma pea igas riigis, igas sadamas, iga rahva südames. Kasutada meid kui allikaid, silmi, kõrvu, punkte. Rakendada meie teadmisi, tunnetusi, kuulmisi, läbielamisi, et mõtestada, kaardistada maailm ja elu mitmekesisus meie emakeeles. Pidada meid hoolimata vahemaast omaks, ja mitte reeturiteks või kommunistideks. Voolida meist niidi katkemise vältimiseks uuesti eesti kärje osad.

Kududa meid labakinda kirja sisse.

Koguda meid keskpõrandale kokku.

Kuigi, kuigi, kuigi, ja me kahtleme Mariga alati ja just siinkohal, kas vabatahtlik väljaränne, eksiil, kaugenemine peaks ikka saama sel viisil võimu huvides organiseeritud, kontrollitud, juhitud. Kui soovitatav see oleks ja mis juhtudel? Või kas massilist väljarännet saab enam rangelt vabatahtlikuks pidada? Ja kas selline plaan ei töötaks just meie protesti vastu? Meie vastu, kes me tahame olla vabad sellest nähtamatust koormast päästa üks rahvakild maksku mis maksab. Üksikinimese elu hinnaga. Ükskõik, millistes tingimustes.

Ükskõik kui vaesed, kui nõrgad, kui haiged me ka üheskoos poleks.

Ja me vaidleme Mariga kirglikult, südamest, pakume võidu, mida arvaks sellest kõigest Emma Goldman või Foucault või Arendt. Viimati, kui seda tegime, see pidi olema täna hommikul, kergitas Mari oma lillelist seelikut, et hüpata kergejalgselt üle poriloigu, mis korraga laius me ees, nagu laiub Atlandi ookean meie ja Eesti vahel praegu. Hiiglaslik, tume, surmtõsine. Sama tõsine nagu ilme Mar­i näol, kui ta kükitab rätsepaistes raamatusse süvenenud Kadri kõrvale ja haarab kohvrist sinise teose majandusteooriast. Teooriast, mida suur osa eestlastest ei talu, naeruvääristab, ei usu, sest juba usutakse.

Usutakse Andrus Veerpalu ja rohkem uske Andruse kõrvale ei mahu.

Ja just sel hetkel, mil Kadri vaatab tõtt Butleriga ja Mari Stiglitziga, jätab mu süda kaks lööki vahele. Sest juba homme lähen ma tagasi Eestisse.

Ja ma lähen oma punase kohvriga.