Jõuluaeg on käes, enamikul kingid ostetud, kes teeb kodus piparkooke, kes toob omad poest. Kui kuuske pole veel toodud, on viimane aeg. Seaprae, hapukapsa ja verivorstide maitset on ka järjest lihtsam ette kujutada. Ja kõikjal kõlavad jõululaulud.
Rein Raud: mis ohustab eesti kultuuri?
21. detsember 2013, 17:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks?
No sest nii on kombeks.
Kui nüüd hetkeks end lähenevast pühadeajast välja tõsta ja järele mõelda, siis on jõulud üks näide sellest, kuidas kultuurinähtus muutub ja jääb endiseks. Eriti meie laiuskraadidel on talveharja murdumine ja valguse järkjärguline tagasitulek oluline sündmus, mida ühiselt tähistada. Meie nimi sellele pühale on pärit Skandinaaviast, rootsikeelne hjul («ratas») kannab seda tähendust senini. Ja arvatavasti virmalistest on tekkinud ettekujutus Odini ja tema vägilaste metsikust jahiretkest üle taeva, mis hiljem põhjapõdrarakendiga on asendunud.
Aga jõulud on ka hea näide kultuurinähtuste kaaperdamisest. Alates IV sajandist on talvist valguse tulekut hakatud seostama Jeesuse sünniga ning veel tükk maad hiljem liidetud selle pühaga legend Nikolausest, kes kolmele vaeslapseks jäänud neiule omalt poolt kaasavara välja pani. Põhja-Euroopas omandas viimane peatselt Odini habemiku välimuse ning ühtlasi sai endale ka hommikumaa kolme kuninga kombe lastele kinke jagada (mida nad aga Lõuna-Euroopas edasi teevad).
Ja siit ka põhjus, miks jõulud on kaaperdatud. Tänapäeval on jõulud muutunud perekesksest pühast peaaegu üleni kaubanduslikuks, nagu mõnes ostukeskuses juba oktoobri keskpaigast kõlav «Püha öö» kuidagi unustada ei lase. Paljudele on jõuluvana kuju tuttav Coca-Cola reklaamidest. Ja lumised maastikud kujundavad kaubamajade vaateaknaid ka Hongkongis ja Tokyos, kus nende seos möödakäijate maailmaga on täiesti tinglik.
Kuidas puutub see kõik eesti kultuuri ja tema hirmudesse?
Aga sedasi, et see, kas, kuidas ja kellega me oma jõulusid peame, on meie vaba valik. Väga vähe on neis pühades Eestile ainuomast, aga ometi on siinne viis jõule pidada mingitpidi erinev kõigist meie naabritest – lätlastel ripub laes jõulukaunistus puzurs, leedulased ei söö jõululaupäeva õhtul üldse liha ja ka soomlaste pidulaud erineb meie omast oluliselt, venelastel jõuavad pühad üldse paar nädalat hiljem kätte. Verivorsti ei himusta neist eriti keegi. Igaühel on oma, ja püha õigus seda omaks pidada.
Kunagi iseseisvuse algaastatel nägin Kaubahalli seinal reklaami, et juba on müüa «traditsioonilist jõuluhane». Eriti ei ostetud, selles osas polnud ingliskeelse maailma kombed siis ega ole praegugi veel siin norm. Aga mõnes asjas juba on, ja mõnes asjas ka põhjusega: ei ole meil ühti mõtet näiteks füüsikaalaseid avastusi ainult isekeskis arutada. Ometi, ka nende normide omaksvõtt või tagasilükkamine on meie kollektiivne vaba valik.
Mis siis ohustab eesti kultuuri? Ainult üks oht, nimelt eestlased ise. Kui me otsustame loobuda oma senistest normidest. Selleks ei ole vaja kodumaalt lahkudagi, piisab üleminekust mujalt pärit kultuurile. Loomulikult ei ole vaja võõrast ainest vältida. Vaid hoopis kodustada. Ja olla sellega dialoogis. Sest me kaome, kui mujalt toodu täielikult asendab siinse, ja see saab juhtuda ainult me endi heakskiidul. Ning see juhtub vältimatult, kui oma kultuur on võimeline ainult minevikku vaatama. Või küsime teisiti: mida oleks vaja teha, et eesti kultuur kestaks?
Igatahes mitte sulgeda vene koole või tõrjuda muukeelset tasemel tegevust. Vaid hoopis hoolitseda selle eest, et eesti keeles ja meeles tehtaks praegu ja edaspidigi kogu aeg midagi nii olulist, et sellest lihtsalt poleks võimalik loobuda. Midagi sellist, mis poleks mõtetega kinni olnus, vaid kõnetaks ka täna ja siin.