Juhtkiri: suured väikesed

Reisikohvrid. Foto: Toomas Huik / Postimees

Väljaränd pole reetmine, nagu Eestisse jäämine saamatus

Meil puuduvad kindlad andmed, kas igas sadamas on mõni eestlane, kuid see, et eestlasi või nende järeltulijaid on maailmas kõikjal laiali, on küll üsna kindel. Tänases Postimehes on kahe väljarändaja lugu, millel on vahet umbes sada aastat, kuid need lood ei erinegi üksteisest nii palju kui võiks oletada.

Inimene on inimene ühtemoodi, aegade eripärast hoolimata. Kuid mis veelgi tähtsam – vabal inimesel on õigus teha oma valikuid nii, nagu ta neid näeb ja endale paremaks peab. Paraku näib eestlaste väljarände debatti jälgides, et vaba inimese valiku austamine siia ei kuulu. Sest kujunenud diskursusest jääb mulje, et inimeste väljarändes on keegi süüdi. Enamasti muidugi poliitikud. Ning süüdlaste asi on maailma eksinud lambad karjatarasse, see tähendab Eesti riigi piiridesse, jälle tagasi meelitada.

Muidugi ei saa öelda, et väljaränne oleks alati vabatahtlik valik. Tänapäeval tähendab see mujale tööle suundujaid, 70 aastat tagasi sõjapõgenikke. Ent ometi on see valik ning ainsa ja kordumatu elu kulutamist lootusetutele tööotsingutele või surmahirmule ei saa keegi kelleltki nõuda. Samamoodi nagu ei saa keegi kelleltki nõuda nende põhjuste olematuks tegemist.

Okupatsioon tuli tolleks hetkeks vääramatuks kujunenud asjaoludest, samamoodi nagu Eesti praegune vaesus võrreldes näiteks Soomega, kuhu meie tööotsijad peamiselt lähevad. Mida me selle vastu teha saame? Kiiresti toimub majanduses vaid allakäik, ülesehitamine võtab aega ning raha juurde trükkida me ei saa.

Ent nagu mujale suundumine ei tähenda juurte reetmist, et tähenda Eestisse jäämine saamatust ja õelust – seegi läbib väljarände diskursust, kui halvasti Eestis kõik on, mis muidugi tähendab ka seda, et siin võivad elada ainult halvad inimesed. Seegi on ebaõiglane suhtumine. Ka Eestisse jäämine on vaba inimese oma valik, mida tuleb samamoodi austada nagu otsust mujale minna.

Küll aga peaksime endalt küsima, kas me rännuhimuliste tegelastena teisi rändajaid samamoodi kohtleme, nagu ootame, et meid võõrsil koheldakse. Eesti avalikkus ei ole kuigi aldis põgenike küsimusega tegelema. Võimalik ja rahvastiku struktuuri vaadates isegi paratamatuna näiv võõrtööliste sisserände teema sumbub kiiresti väitesse «me peame tagama töökohad oma inimestele». Euroopasse tulvab põgenikke, kelle valikud on sama dramaatilised nagu meie omad neljakümnendatel ning meie praegune vastumeelsus nende suhtes ei tekita uhkust.

Eesti ei tegutse vaakumis. Eesti riigi käekäik sõltub paljudest asjaoludest ja oma väiksuse tõttu saame neid mõjutada vaid hea õnne ja suure osavuse kombinatsioonina. Eestlased rändasid välja ka enne Teist maailmasõda, selle ajal ja, samuti hea õnne korral, pärast sedagi. Ja teised inimesed rändasid siia. Ent siit lapikeselt ei kadunud seepärast ei eestlased ega nende keel. Me oleme küll endiselt väikesed, kuid suuremeelsus teeks meid suuremaks.