/nginx/o/2013/12/20/2709390t1h68b7.jpg)
Ilus murdekeelne sõna «õsuja» tähendab vilja lõikajat. Päris vanasti tehti seda sirbiga.
Eesti uue õigekeelsuse sõnaraamatu (ÕS) tegijaid/koostajaid võiks siis samamoodi kutsuda. Üks neist, koostaja ja ühtlasi toimetaja Maire Raadik oleks otsekui õsujate perenaine.
Selle raamatu uudsevili on ligi kaks tuhat sõna, mis eesti keelde laenatuna juurdunud või sinna presidendi sõnauses «istutatud». Kogu saaki rõugutada, st raamatusse raiuda pole siiski mõtet. «Eks vaatame, mis uutest sõnadest saab, kuidas nad meie keeles kinnistuvad, ja kui kinnistuvad, siis lähevad järgmisse trükki,» selgitab Raadik.
Õsujad eesti õigekeelsuspõllul – tõesti ilus tiitel! – on siis ühtlasi keelevalvurid. Meie kõnekeel paisub omasoodu, mis aga normi seisusse tõuseb, selle otsustavad Maire Raadik ja tema kolleegid Eesti Keele Instituudist.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)