FOTO: SCANPIX

15. detsembril tähistas 85. sünnipäeva Eesti sadade õpetajate õpetaja, emeriitprofessor Inge Unt. Tudengeid teravmeelse ja põneva ainekäsitluse ning särava esitusega lummanud professori vaim on ka kõrges eas särav. professor Undi meelisteemad, lapse andekus ja loovus, on endiselt aktuaalsed, kirjutab Õpetajate Lehes Inge Unti intervjueerinud Sirje Pärismaa.

Meie põlvkonna ülikoolimälestustes olete sarmika ja humoorika õppejõuna, kes suutis igavadki teemad «söödavaks» teha. Tark naine, kes oli alati hoolitsetud ja moekalt sätitud. Miks pole pedagoogikas praegu nii veenvaid isiksusi, kes omaks tugevat üle-eestilist kõlapinda?

Sellele on raske vastata. Võib-olla on üks põhjus see, et rääkisime loengutes ja täienduskursustel asju, millest Õpetajate Lehes ja teistes väljaannetes ei kirjutatud. Mina kasutasin ära kõik võimalused käia Moskvas ja lugesin Lenini-nimelises raamatukogus väliskirjandust. Püüdsin loengutes edasi anda seda, mida siin lugeda ei saanud. Ideoloogilised ja teised jampslikud teemad andsin tudengitele iseseisvaks tööks.

Mulle on öeldud, et mu loengud sarnanesid šõuga. See on seotud asjaoluga, et tahtsin kunagi saada näitlejaks. Keskkoolis tegin näiteringis rolle. Suurepärane, et sain neid teha, sest nii sain teada, et mul pole üldse annet, ja minust ei saanud eluaegset keskpärast näitlejat.

Millega praegu tegelete?

Mul on jäänud veel üks doktorant, Sirje Pihlap, kaasjuhendaja on Soomest. Viimased aastakümned on põhitegevus olnud haridusterminoloogia väljatöötamine, koos Viivi Maansoga alustasime, andsime välja brošüüre. Haridus- ja teadusministeerium tegi Jüri Valge initsiatiivil haridusterminoloogia komisjoni. Kui veel tervist oli, käisin igal nädalal Tallinnas, töötasime koos termineid läbi.

Teine asi, millega tegelen, on mälestuste kirjutamine. Eluloost, reisidest ja ka pedagoogikast, ülevaade isiklikust uurimistööst. 137 lehekülge on arvutis.

Aastakümneid olin seotud ühiskondliku pedagoogika uurimise instituudiga, mis asutati dotsent Aleksander Elango initsiatiivil 1962. Olin didaktikasektsiooni algataja ja juhataja ligi 40 aastat. Juhendatavaid oli kuni viimase ajani. See on ainulaadne instituut maailmas.

Olen olnud pikalt seotud ka Johannes Käisi seltsiga.

Mida arvate Eesti edukatest PISA tulemustest?

Arvan, et üks põhjusi on see, et oleme kasutanud õppevorme, mis on õpetanud iseseisvalt töötama ja arendanud funktsionaalset lugemisoskust. PISA hõlmab küsimusi, millega olen tegelnud. Näiteks õpilaste iseseisev töö. Alguse sai asi sellest, et tegin katseid Tallinna 16. keskkoolis. Õpetasin seal psühholoogiat, et saada pedagoogilist kogemust, mida mul oli vähe. Katsetest selgus, et kasutame väga vanaaegseid meetodeid, kus õpetaja räägib, isegi dikteerib, õpilased kirjutavad ja ütlevad üles ega tööta iseseisvalt õpikuid läbi. Funktsionaalne lugemisoskus on väga halval järjel.

PISA ülesanded eeldavad probleemi tunnetamist. Probleemõppe juurde jõudsin oma uurimustes hiljem, kui Moskva raamatukogus lugedes avastasin, mis on maailmas selles vallas tehtud.

Lõpuks jõudsin andeka lapse teema juurde. Rostockis teati, et olen doktoritöös tegelnud individualiseerimisega, ja mind kutsuti konverentsidele. Järgnesid kutsed Hollandisse, Londonisse jm ja nii hakkasingi tegelema andeka lapsega, kirjutasin sel teemal ka raamatu.

Andekuse ja loovuse küsimused on endiselt päevakorral. Meil võiks kõrgete tulemustega lapsi rohkem olla, selgus testist.

Arvan, et nende vähesus tuleneb sellest, et kõrgete võimetega lastega tegeleme liiga vähe. Neile ei anta piisavalt võimetekohaseid ülesandeid ega lisakirjandust. Kui nad ei peaks tegema tuimalt ülesandeid, mis on ammu jõukohased, oleks neid ka rohkem.

Minister Jaak Aaviksoo tõstatas küsimuse, kuidas muuta kooli huvitavamaks, ja asutas ka vastava nõukoja. Mis teeb kooli huvitavaks?

Keeruline küsimus! Igav on ta eeskätt tugevamatele õpilastele, kes peavad tegema ülesandeid, millest on ammu üle. Kasutame probleemõpet liiga vähe. Ei anna valikülesandeid, et õpilane saaks ise valida enim huvipakkuvat. Kool ei oleks igav, kui õpilane saaks rääkida ka sellest, mida ta on kuulnud ja kogenud. Kogu klassile oleks see huvitav. Oletan vähemasti. (Naerab.)

Mida soovite edaspidiseks Eesti koolile ja iseendale?

Niikaua kui mäletan, on räägitud kohustusliku õppematerjali liiga suurest hulgast ja valikulise materjali vähesusest. Sellega hakkas tegelema juba õnnis Enn Koemets. Ma pole väga hästi kursis, kuidas praegu on, kas asi on paranenud.

Keeruline on esimeste klasside probleem ja õpilaste valimine. Maailma kogemus on näidanud, et klasside loomine võimete põhjal pole õigustatud. Inimeste intelligentsus areneb erinevalt, IQ hakkab kiiresti arenema, kui lapsed satuvad parematesse arengutingimustesse. Õpetuse diferentseerimine on õigustatud vaid vanemates klassides. Huvid kujunevad välja põhikooli lõpus. Pärast põhikooli suundade tegemine on seega õigustatud.

Iseendale soovin, et mul selles kõrges vanuses säiliks võimalikult kaua nii palju mõistust, et saaksin erialast kirjandust, ilu- ja ajakirjandust lugeda. Arvestades iga võib see olla liiga palju tahetud.

Olen eluaeg olnud suur filmikunsti fänn. Tahan, et säilitaksin võime saada aru filmikunstist.

Ja veel: mu jalga raviti ja soovin, et säiliks võime väljas kõndida, kuigi enam mitte pikki vahemaid. Loomulikult soovin, et mu mehe tervis säiliks. Ta on teoreetilise füüsika doktor, minust neli aastat noorem, temaga on äärmiselt huvitav vestelda ja meil on palju ühiseid huvisid.

Ja mõistagi soovin seda, et mu laps ja lapselapsed oleksid terved ja tublid. Meil on ka kaks lapselapselast, minu suureks õnneks. Vanem läheb varsti juba kooli.